Kui pahatihti kipub kunstiõpetajatel omaenda looming pedagoogilise tegevuse kõrval unarule jääma, siis Põltsamaa kunstikooli õpetajatega seda juhtunud pole: nad jaksavad nii õpetada kui ka luua. Kõigi õpetajate loomingut hõlmavat ühisnäitust pole, tõsi küll, kooli nelja-aastase tegutsemisaja jooksul varem olnud, küll aga on mõned õpetajad esinenud isiknäitustega või astunud üksikute töödega üles Põltsamaa kunstiseltsi näitustel.
Nüüd on siis kõik viis kunstikooli õpetajat ? Ethel Hakkaja, Kaire Nurk, Anna Mägi, Lia Peets ja Viive Väljaots ? oma loomingu nii linnarahva kui ka omaenda õpilaste hindavate pilkude ette toonud. Ning pälvinud ilmselt esimeste heakskiidu ja teiste lugupidamise, sest tööd on tasemel ja moodustavad päris harmoonilise koosluse, kuigi omavahelist kokkulepet, mida keegi välja paneb, eelnevalt polnud.
“Nägime üksteise töid alles siis, kui näitust üles panema hakkasime. Kes rohkem töid kohale oli toonud kui tegelikult vaja läks, tegi lõpliku valiku, tõsi küll, juba ekspositsiooni kui terviku huvidest lähtudes,” ütles Põltsamaa kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja.
Õpetajad-õppurid
Ethel ise pani ühisnäitusele välja oma koolitööd: peale õpetamise ta ju ka õpib ? Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalimise ja maalingute restaureerimise erialal. Õppeülesandeid täites on mängumaa, teadagi, mõnevõrra piiratud, ent see-eest pole jälle vaja ise modelli otsida, vaid selle seab sulle ette õppejõud. Niisugused koolitunnis modellide järgi maalitud tööd on näiteks “Vaba mees”, “Loreida” ja “Kerttu”. Kui kaks viimast on lihtsalt õnnestunud tüübitabamised, siis esimesse on Ethel pealkirja kaudu sisse toonud teatud allteksti ja mitmesuunaliste mõttearenduste võimaluse. Vaba mees, kes tudengite ette modelliks toodi, oli nimelt tõeliselt vaba igasugustest argi- ja ilmamuredest, st õndsake, nagu kenamini öeldakse.
Kompositsioon “Kana porganditega”, milles realistlik element ehk naisejalad ühendatud abstraktsete kujunditega, kannab teatava naiseliku eneseiroonia pitserit. Kaks abstraktset akrüülmaali “Kodutud” ja “Kohtumine” võiksid aga allakirjutanu arvates pealkirjad vahetada, sest esimene on justkui liiga rõõmsavärviline ja teine liiga dramaatiline. Kuigi on ka rõõmsameelseid kodutuid ja dramaatilisi kohtumisi.
Ka Anna Mägil oli võimalus veel koolitööd käiku lasta: lõppesid tema õpingud Tartu Ülikooli maaliosakonnas ju alles tänavu kevadel. Suureformaadiline ja lakooniline “Käed mullal” on osa tema lõputööst, mis käsitleb inimese ja mulla suhteid: nende aastatuhandete jooksul toimunud lähenemist teineteisele ja viimasel ajal ilmnema hakanud võõrandumist teineteisest. Anna teine näitusetöö on, nagu pealkirigi ütleb, maalitud prantsuse kunstniku Pierre Bonnard’i ainetel, mistõttu see Anna teiste töödega kuigipalju ei sarnane. Aga peab siis?
Õitsvad puud
Kaire Nurk on üsna aktiivne näitustel esineja. Tänavu suvel olid tema maalid ja installatsioon väljas näiteks Kuressaare linnuse kaitsetornis. Muuhulgas oli seal ka pilte tema ammu alustatud ja edaspidigi jätkuvast õitsvate puude sarjast. Kolme õitsvat puud saab näha Põltsamaalgi, lisaks neile aga puhaste tunnete kvintessentsi tabada püüdvaid pilte Pu?kini luulest inspireeritud sarjast “Kohtumised alleel”. Tumesinise ja valge kontrastil põhinevasse maali “Ebakõla versus kooskõla” on Kairel õnnestunud aga tõeline intriig sisse maalida.
Lia Peets on mõnusa akrüülportree “Vanapagan” ja söejoonistuse “Oli kord” kõrval välja pannud ka tõsise katsetuse klaasikunsti vallas. Ta on nimelt klaaskasti valmis ehitanud kaks klaaskaalu. Tekstikatked klaaskastil viitavad sellele, et kaalud sümboliseerivad valikuid, mida inimesel elus teha tuleb. Klaasikunst näibki Lia tugevaimaks küljeks olevat. Kuigi ta on tublisti arenenud ka maalija ja joonistajana.
Viive Väljaotsa installatsioon “Kahekõne I” lubab teataval määral sisse vaadata tema kui keraamiku loomingulisse kööki. Näiteks on ta kompositsioonis ära kasutanud lina, millel ta tavaliselt savi sõtkub, ning tööpõlle, mis tal ateljees töötades tavaliselt ees on. Linale ja põllele trükitud värvilised liblikad viitaksid justkui sellele, et ka oma igapäevatööd ei tohiks võtta kui sunnitööd, vaid seda tuleks teha lustiga ja loominguliselt. Tõsi: detailirohke ja vaataja jaoks otsi lahti jättev kompositsioon võimaldab ka mitmeid muid mõttearendusi.
Jääb üle loota, et Põltsamaa kunstikooli õpetajad viitsivad end ka tulevikus kokku võtta ja publikut ühisnäitusega rõõmustada. Muuseas, sama kooli kevadel lõpetanud esimese lennu heal tasemel diplomitöid saab veel tuleva nädala keskpaigani näha Jõgeva kultuurikeskuse galeriis. Põltsamaa kunstikooli esimeste vilistlaste tööd illustreerivad ka kunstikooli poolt hiljuti üllitatud seinakalendrit “Põltsamaa 2005”.
RIINA MÄGI
