Laupäeval peeti Jõgeval kuuendat korda rahvusvahelist akordioni-, lõõtspilli- ja suupillimuusika festivali. Lörtsi ja vihma trotsides kogunes kultuurikeskuse juurde hulgaliselt rahvamuusika nautlejaid ning laadalisi.
Vabalava oli üles seatud kultuurikeskuse trepile. Kui ilm ninanipsu viskas, siis kõlasid lõõtsad ja akordionid meeter seespool koridoris. Vabalaval näitasid oma oskusi akordioni-, lõõtspilli- ja suupilliharrastajad. Nii kõlasid laadamelu sekka igati paslikud lood kollektiividelt “Hei, semud!” ja “Hõpõõim”. Kohalike esinejatena näitasid oma oskusi Johannes Haav, Virve Peterson ja Urve Uhek koosseisus “Lõbusad lõõtsahullud”. Festivali ajal peetud laadalt sai osta nii istikuid kui kohalikku toidukraami.
Festivali avasid Jõgeva muusikakoolis aga Henn Rebase ja Juhan Uppini pilliõppe töötoad. Mõlema meistri juurde jagus kuus huvilist, uudistajaid piilus sisse rohkemgi – prantsuspärane keskaegne tantsulugu meelitas nii mõnegi uudishimuliku tänavalt muusikakooli. Pilliõppe töötoas oli eesmärk teha lõõtsa ja akordioniga tutvust ning tunda koosmängimise rõõmu.
Juhan Uppin rääkis, et sageli mängitakse lõõtsa kuulmise järgi. Eks näpudki kipu mängijale mugavamas rütmis liikuma. Lõõtsamänguga sina peal õpitoaline, Urve Uhek, tõdes, et on lõõtsamängu valesti õppinud. Kõla on küll õige, kuid Uppini õpetuse järgi peaksid näpud hoopis teisiti liikuma. Lõõtsaõpetaja soovitas mängides nuppe mitte jälgida, vahel on nii lihtsam ja sõrmed leiavad ise oma kodurea või siksaki.
Vanem vend
Nii lõõtspill kui akordion on suupilli nooremad vennad. Sakslasest pillimeistri Christian Friedrich Ludwig Buschmann käe all valmis esimene suupilli prototüüp pea 200 aastat tagasi. Kui ta aasta hiljem sellele lõõtsa külge pani, sai valmis algeline lõõtspill. Juba aastaid hiljem võttis Austria meistrite käes ilmet tänapäevasem akordion. Festivali lõpetas maratoni nime vääriv galakontsert, kus kõlasid lood nii Eesti, Bulgaaria kui Läti muusikute esituses.
Eesti esiakordionist Henn Rebane jagas publikuga oma viimase aasta tööd. Nimelt on muusik kohandanud Raimond Valgre laule akordionile. Asi on selles, et ühestki poest ei ole võimalik osta Valgre lugude noote akordionile. Kuid Rebane on need kirja pannud ning jagas seda veel enne nootide ilmumist Jõgeva publikuga. Rebase ettekandel kõlas Argentiina tango rütmides Valgre “Peagi saabun tagasi su juurde”. Akordionisti sõnul pole tegemist küll tollase tangoga, ent Valgre pole loost kuhugi kadunud. Rebase käsitluses oli Narva valsi sisse põimitud prantsuse akordionimängu võtted. Jazzilik “Muinaslugu muusikas” sai inspiratsiooni nii Prantsuse kui Ameerika jazzimängu stiilist.
“Kui niisama mängida, võib noot minna sinna või tänna – jazzis valesid noote pole! Ent kui plaadi kõrvale tuleb noot, siis hakkab mängija sellest õppima. Ta kuuleb ja näeb – see on tähelepanuväärne,” sõnas Rebane. Tartu marss kõlas aga sootuks Tex-Mex võtmes ehk siis Texase ja Mehhiko pillimeeste muusika põhimõttel.
Ainult Eesti lõõtspill
Kui rääkida Eesti lõõtspillist, siis tähendab see lugusid August Teppost, Eesti kuulsaimast ja hinnatumast lõõtspillimeistrist. Kontserdile tulnud inimesed ei pidanud pettuma – Juhan Uppin mängis 1920. aastal valminud Teppo lõõtsal. Sajandivanune pill oli Teppo lõõtsadele iseloomulikult särava ja mahlase kõlaga.
Teine lõõtspilli ajaloo suurkuju on Karl Kikkas, kes mängis lõõtsa Eestis tuntuks. “Ajalooliselt on lõõts nalja- ja joomapill, mida mängiti kõrtsides, mitte rahvamaja laval,” rääkis Uppin. Kui Kikkas 1930ndadel raadios mängis, levis hasart kulutulena – õpiti lõõtspillimuusikat nautima. Kontserdil kõlasidki Kikkase parimad palad.
Uppinil oli kaasas teinegi lõõts, Teppo õpilase Kalju Sarniti meisterdatud pill. Pillid on erinevas häälestuses. Piltlikult saab Teppo pillidel mängida kolme duuri külalugusid, mille meistrimehe iseloomulik timm pani särama. Aeg on edasi läinud ja lõõtspille häälestatakse sarnaselt teistele muusikainstrumentidele.
Kümme aastat Eestis elanud Bulgaaria juurtega Vasil Zotovitš tegi kuulajatele akordionil muusikalise kiirekskursiooni Bulgaariasse, Ungarisse, Rumeeniasse ja tagasi Eestisse. Kontserdil astusid üles veel suupillimängijate Piccolo orkester, Lätist suupillikvintett “Noored vanaisad”. Ventspilsi entusiastid musitseerisid merest ja meremeestest.
Akordion ja lõõtspillid on noorte seas populaarsed, seda kinnitasid ilmekalt nii Abja muusikakooli akordionistide ansambel kui “Lõõtsavägilased”, kes panid enam kui kolm tundi kestnud galakontserdile võimsa punkti.
MARGE TASUR
