Arvukate kodumaiste osalejate ja väliskülalistega ettevõtmine kestis 8. kuni 12. augustini, peakorraldajaks tõeline lõõtspillifanaatik ja selle ala asjatundja Kadri Giannakaina-Laube.
Emajõe ääres Lodjakoja õuel sai laupäeva õhtupoolikul kuulata pilli- ja jutumehi saartelt ? Saaremaalt ja Hiiumaalt. Esinejate pillid olid kõik Võrumaalt pärit pillimeeste tehtud, lood saartele ja läänerannikule iseloomulikud ja ka jutt ehedalt sealtkandi- inimestele omane, seda nii intonatsioonilt kui sõnaseadmisosavuselt.
Polnud suu peale kukkunudKontserti ja suhtlemist nautima tulnud “suure maa” rahvas püüdis oma küsimusi esinejaile ikka nii ette anda, et ka vastus konksuga olla võiks.
Kuigi saarlane Urmas Rahnik kohe esimese pilliloo järel väitis, et kui vanajumal elu nõnda oleks seadnud, et inimene oma leiva suuvärgiga teenima peaks, oleks tema esimesel õhtul nälga surnud, polnud ta tegelikult sugugi suu peale kukkunud.
Küsimusele, mida arvata Saaremaa ja mandri vahelise silla ehitamise plaanist, vastas alla keskmist kasvu pillimees, et oleks vaja küll ? muidu lähevad pikemad mehed merest jalgsi läbi, temasugune peab aga praamipileti ostma.
Ka Kadri Laube pärimisele, miks tema metallikarva mänguriist nii väga soomukit meenutab, oli Urmasel vastus varnast võtta: pill on tehtud pärast sõda ja ju siis seda Venemaa metalli Eestis laialt käes oli.
Võhikule tundub imelise häälega lõõtspillide valmistamine kodustes tingimustes ja nii-öelda põlve otsas lausa hiina mõistatusema. Ometi on seda ajast aega tehtud. Kõik Lodjakoja juures üles astunud teadsid loomulikult öelda nii oma pilli vanuse kui selle meistri nime. Kõige sagedamini kõlasid nimed Raudsep ja Namm. Ja et head pillid käest kätte käivad, tundis tõeline spetsialist omanikku vahetanud pilli ka uue peremehe käes ära.
Konksuga küsimustele tuli teiste hulgas vastata ka Hiiumaa neiul Kaie Urmanil, kellelt saadi teada, et hiidlased on endid ligemale viiekümnesse “seltsi” liigitanud, aluseks nii tegevusalad kui kombed-harjumused.
Pärimisele, kas toobrihiidlasest lõõtsavirtuoosi silmis mandrilt pärit kosilane armu leiaks, vastas Kaie, et vaid sel juhul, kui armastus nii tõsine on, et mehepoeg Hiiumaale kolib.
12-aastase Saaremaa noormehe Johannes Müüri pillilugude ajal kiskus aga publikul silm vägisi liigutusest märjaks. Johannes on lõõtsa harjutanud napi aasta, kuid lood tulevad sama kergelt ja lustiga nagu aastakümneid rahvast tantsitanud täismehel.
Kui esimestele viisidele söandas kaasa ümiseda-laulda vaid mõni, siis kontserdi edenedes ja võõristuskirme sulades saadi kokku lausa laulukoor. Umbes selline, kes meie perekonnapidudel ja suguvõsakokkutulekutel julgelt häält tõstab, kui igast salmist mõnigi rida tuttav on.
Kohtas ka mandrimeesteks hakanud saarlasiJuba aastakümneid Valgamaal elava, kuid sünnilt saarlase Aare Ranna laulu tsaariaegse nekruti kodumaa-armastusest, mille ta lapsepõlves emalt ära õppis, kuulati hiirvaikselt. Aare pillimäng käib alati koos lauluga ja vaatamata soliidsele eale on esineja hääl tõelise muusikamehe kvaliteediga.
Päris-saarlaste ja -hiidlaste hulgas astus üles veel teinegi aastate eest mandrile kolinu: Valdo Tammistu Raplamaalt esines suurel festivalil esimest korda ja tutvustas ühtlasi ka veidi teist masti pilli ? vene tüüpi lõõtsa ehk karmo?kat. Kuigi pill teisiti välja nägi, kostis selle hääl võhikule ikka lõõtsaloona. Küll oli aga ka asjatundmatul sellel kontserdil võimalik tõdeda, et viisi ülesehituse ja ka taktimõõduvaliku poolest teeb mandri ja saarte pillilugudel vahet küll. Sest aastaid suurel maal elanu on oma repertuaari ka oma “uue kodumaa” parimaid viise valinud.
Meenutuseks-kinnituseks, et Võrumaal, kust selle kontserdi pillid pärit, lisaks pillimeistritele ka jätkuvalt uusi mängijaid peale kasvab, esitas ürituse peakorraldaja Kadri lõpulugudeks kaks Pakri saarelt pärit labalajalugu. Nii sai esindatud seegi pisike Eestimaa saar.
Kahjuks polnud siinkirjutajal mahti lõõtsapäevadest rohkem osa saada. Aga arvata võib, et kogu festivali iseloomustas sama mõnus esinemisstiil ja publiku soe kaasaelamine nagu laupäeval Emajõe ääres.
“Täname pillimehi, kuulajaid, toetajaid, koostööpartnereid ja ilmataati. Ilma teieta oleksid lood olnud kurvemad, pillimehed näljased ja öömajata, ilm vihmane ja publik ilma infota, festival muusika ning naljata. Suur kummardus teile kõigile!” oli esmaspäeval korraldustoimkonna poolt kirjas lõõtspillipeo koduleheküljel. Küllap ühinevad selle tänuga kõik need, kes festivalist publikuna osa said.
KAIE NÕLVAK
