Ülemöödunud laupäeval oli Pajusi rahvamaja lõõtspillihelidest tulvil. Juhendaja käe all oli lõõtspillimängu harjutamas huvilisi alates päris algajatest kuni heal tasemel mängijateni.
Neid, kes varem seda pilli kordagi kätte polnud võtnud, oli koguni 18.
Suurema huvi lõõtspilli vastu tõi Pajusisse kohalik mees Lembit Paal, kes sattus seda pilli mängima viis aastat tagasi. Lembit Paal käis lõõtspillimängu õppimas Põlva Muusikakooli juures korraldatud kursustel. Oma kogemustele tuginedes oletas ta, et kõik 18 lõõtspilliga esimest korda tutvust teinud inimest vaevalt kuigi pikka aega vastu peavad. Paal tunnistas, et inimestele tuleb anda võimalus lõõtspilliga tutvumiseks, seda pilli ise katsudes ja mängida püüdes. Nii jõuab huviline endas selgusele, kui tõsiselt või kui kauaks tal tahtmist jätkub. Samas usub lõõtspillimängu Pajusisse toonud mees, et 18 kohale tulnud huvilise seas on selliseid inimesi, kellel jätkub tahtmist ja huvi lõõtspilli mängimist väga tõsiselt harjutada. “Iga lõõtspillimängu vastu tõsist huvi tundev inimene peab arvestama sellega, et siin kursustel õpitakse juhendaja käe all selgeks olulisemad mänguvõtted. Põhitöö tuleb ikka igaühel kodus ära teha,” ütles Paal.
Õpihimu eriliselt suur
Lõõtspillimängust huvitatud inimesi oli Pajusis juhendamas ansambli “Untsakad” liige Margus Põldsepp. Tema tegeles peamiselt nendega, kes pilli esimest korda kätte võtsid.
“Peab tunnistama, et inimeste õpihimu oli erakordselt suur, nad pingutasid selle nimel kõvasti, et siin mingidki mänguvõtted selgeks saada,” ütles juhendaja. Põldsepa sõnul ei näe ta probleemi selles, kui erinevatel kordadel käivad kursusi juhendamas erinevad inimesed. Samas on oluline, et inimesed kodus kõvasti pillimängu harjutaksid, sest seda oskust ei saa kellelegi n-ö mälupulga abil edasi anda. “Lõõtspillimängu õppimisel on suur tahe musikaalsusest isegi olulisem,” tunnistas ta.
Margus Põldsepp hakkas lõõtspilli mängima pärast Nõukogude Armeest naasmist 21 aastat tagasi. Tal tekkis huvi tänu oma Võrumaa juurtega isale.
Margus Põldsepa sõnul on järjest kasvav huvi lõõtspillimängu vastu võrreldav inimeste pöördumisega oma juurte juurde. “Paljud lõõtspilli mängima sattunud inimesed on pilli kätte võtnud tänu sellele, et on kusagilt pööningult leidnud oma vanaisale kuulunud pilli,” ütles Põldsepp.
Pill vanaisalt
Lõõtspilil esimest korda käes hoidnud Põltsamaa Ametikooli teisel kursusel autotehnikuks õppiv Jaan Raukas lausus, et tema vanaisa mängib samuti lõõtspilli ja ta tuli siia koos Viljandis elava vanaisaga. Ta on seitse aastat Põltsamaa Muusikakoolis klaverit, akordioni, kitarri ja trummimängu õppinud.
“Seekord mängin võõra pilliga, kuid nüüd lähen toon Viljandist vanaisa käest endale pilli. Temal on neid mitu tükki,” rääkis Jaan. Noormees lubas usinalt lõõtspilli edasi õppida ning kinnitas, et see pill muutub noorte seas üha populaarsemaks.
Umbes paarikümneaastase mängustaažiga Kolga-Jaani lähistelt Oorgu külast pärit lõõtsamees Allan Paal lausus, et tema õppis seda pilli mängima täielikult omal käel. “Ostsin endale pilli ja õppisin mängima. Lõõtspill on ju suupilli edasi arendatud versioon. Olen siiski ka muusikakoolis mõne aasta akordioni õppinud. Iseenesest ei tule aga akordioni mängimise oskus lõõtspilli õppimisele kasuks, pigem võiks enne bajaani mängida osata,” rääkis Paal. Ta võtab enda sõnul pilli kätte umbes kord nädalas ja mängib peamiselt oma lõbuks. Vahel kutsutakse teda ka sünnipäevadele mängima.
Pillimeister ennast mängumeheks ei pea
Viljandist pärit lõõtspillimeister Tarvo Raidma lausus, et tema sattus lõõtspillimängu juurde alles pensionieas. Tegelikult mängis ta kauges nooruses armeeteenistuses olles ka karmoškat, kuid see oli umbes poole sajandi eest.
“Keegi kunagi soovitas, et kui tahad pilli, tuleb see endal valmis meisterdada. Käisin nii ühe kui teise mehe juures, kes olid lõõtspille teinud. Üks mu sõber elab Puhjas, tema aitas mind natuke. Kunagi käisin aga kadunud pillimeistri Priidu Korbergi juures, kes mulle samuti nõuandeid jagas. Kõik pilli kokku panemiseks vajalik tuli muidugi endal muretseda,” rääkis ta.
Tarvo Raidma sõnul pole ta ise just suur pillimees, aga lõõtspillimängijad on vahva seltskond ning just seltskonna pärast tuli ta koos teiste Viljandi kandi inimestega Pajusi rahvamajja. “Kõige suuremat heameelt tunnen sellest, et noored on lõõtspillimängu juurde tulnud. See aitab eestlust alles hoida,” oli Raidma lootusrikas.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kaheksanda klassi neiu Ester Must lausus, et tema sattus tihti akordioni mängiva vanaemaga koos kontsertidele, kus mängiti ka lõõtspilli. Sellest tekkis tema huvi selle muusikariista vastu. Esimest korda võttis ta lõõtspilli kätte alles kaks kuud tagasi.
Pajusisse tuli ta koos oma isa ja vennaga. “Praegu oskan ma kahte lugu mängida, aga harjutan tasapisi ka uusi,” rääkis tüdruk.
Turistid jäid andunult kuulama
Igapäevatööna veoautode müügi, hoolduse ja remondiga tegelev Jaak Anderson sattus lõõtspillimängu juurde tänu sellele, et sai Allan Paalilt kuus aastat tagasi lõõtspilli rentida. Ta tunnistas, et tundis selle pilli vastu huvi juba kauges lapsepõlves.
“Kääksutasin kaks nädalat ja ühtäkki sain süsteemist aru. Seejärel läksin ja ostsin endale Priidu Korbergi valmistatud pilli. “Mul vedas sellega, et Võru- ja Põlvamaa lõõtsamehed Einar Kahar ja Harri Lindmets võtsid mind oma punti. Nemad kutsusid mind kaasa pidudele mängima, ehkki ma suurt mängida ei osanud ja päriselt ei oska praegugi. Aga mis teha – see meeldib mulle,” rääkis Jaak Anderson. Ta teadis ka algajatele oma kogemuse põhjal öelda, et ühel hetkel ei pea uue loo selgeks saamiseks enam väga palju pingutama.
Viljandist pärit lõõtspillimängija meenutas, kuidas ta kord Põlvamaal Taevaskojas ühel suvisel sündmusel koos Harri Lindmetsaga lõkke ääres musitseeris.
“See, kuidas pillihääl sealsete “liivakaljude” vahel kõlas, oli fantastiline. Sealt käis selle aja jooksul läbi mitmeid ekskursioone. Turistid jäid meid seal lummatult kuulama ja giidid olid päris hädas, sest ajakava järgi pidanuksid nad varsti edasi sõitma. Paraku ei tahtnud keegi kusagile minna,” meenutas Anderson.
Mõned kuud tagasi mängis Jaak Anderson lõõtspilli väliseestlastele, kes sellest nii vaimustusse sattusid, et ta 2013. aastal Los Angeleses peetavale Estole esinema kutsusid.
“Sinna lähen kindlasti. Ja lõõtspilli kavatsen mängida niikaua, kuni vaim ja füüsis vastu peavad. See pill kannab ju sajaprotsendiliselt eestlust edasi,” kinnitas Anderson. Lõõtspilli algkursus peaks Pajusis plaanide kohaselt kevadeni kestma. “Me kohtume veel päris mitu korda. Muidu poleks ju sellisel ettevõtmisel mõtet,” nentis kursuste mõtte algataja Lembit Paal.
i
TOOMAS REINPÕLD
