Meenutada kahekümne aasta taguseid sündmusi loomeliitude pleenumil kõneldust lähtudes on imelihtne, sest kõik toimus tõusvas emotsionaalses seisus ja vapustavatel kontrastidel.
Toimunu hindamiseks on aga oluline vaadata sündmusi nende järgnevuses ja konkreetses ajalises kontekstis. 1988. aasta aprillikuu esimestel päevadel Toompea lossis kõneldu paremaks mõistmiseks arvan, et on otstarbekas meenutada, et kaks nädalat enne seda ilmus ajalehes Sirp ja Vasar kultuuritegelaste avalik pöördumine, milles oli öeldud, et 1988. aasta 2. veebruaril Tartu tänavatel toimunu näitas, et ekstremistlikud väljaastumised ühelt poolt ning korrakaitseorganite ülepingutatud tegevus teiselt poolt kutsuvad esile kokkupõrkeid, mida pole meil kellelgi vaja ja millel pole midagi ühist meie riigis käimas oleva demokratiseerimisega.
Küsimusi rohkem kui vastuseid
Loominguline intelligents oli tunnetanud, et küsimusi on rohkem kui vastuseid ja et laiapõhjaline diskussioon nii ajaloo kui päevaprobleemide teemal on ühiskondliku surve tekitamiseks hoopis uuel tasandil.
Tagantjärele-tarkusega võib öelda, et 1987. aasta 23. augustist alguse saanud ja 1991. aasta 20. augustil lõppenud Eestimaa uusima ajaloo etapp oligi Eesti riikliku iseseisvuse taastamise periood.
Loovintelligentsil oli selles protsessis hindamatu roll. Et välja tuua sellel ajal poliitikute ja hoogsalt aktiviseerunud liikumiste avaldused, hinnangud, seisukohavõtud, tuleks kirjutada vähemalt mitmeköiteline raamat. Kuid ikkagi ei teeks paha igale Eestimaal elavale inimesele veel ja veel kord meenutada mõttearengu joont alates Eesti ajaloo nn. valgetest laikudest ja nende täitmisest kuni Eesti Vabariigi taastamise omaksvõtmiseni.
1988. aastal kujunes välja kaks kindlapiirilist suunda Eesti ühiskondlikus mõttes: Eesti Vabariigi taastamise idee ühelt poolt ja teisalt rahvuslik-kultuurilise autonoomia ja majanduslik-poliitilise detsentraliseerimise idee, mis viis välja uue liidulepingu kontseptsioonini.
Toompea eriline õhustik
Muide, ka loomeliitude ühispleenum kandis endas viimast varju. Kuid selles raamistikus räägiti Toompea lossis hoopis enamat. Kahe päeva jooksul enam kui 50 sõnavõttu, lisaks ekspertide ettekanded — see on mahukas materjal.
Kirkalt on meelde jäänud õhustik, mis valitses Toompeale sisenedes ja saalis. Ühelt poolt arvukad miilitsamehed, kes kontrollisid iga delegaati, teisalt Mikk Mikiveri avasõnad: “Ärgu painaku ühtki sõnavõtjat hirm, mis saab minust, kui mu ettepanek, idee, analüüs või muu taoline ei meeldi mõnele kõrgel seisval isikule. Jäägu ainult mure – mis saab minu väärt ettepanekutest, käsitletud probleemidest? Leiab see mõistmist ja rakendamist?
Mind lummab tänini eriti viimane mõte, mille Mikk siis välja ütles: “Tahaks loota, et meie töö ei lõpe ka homsega, vaid kestab igavesti nagu tõelistel peremeestel.”
Esikohal okastraadi tootmise poolest
Selle taustal kõlasid kui savijalgadel EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome sõnad, millega ta püüdis üles ehitada pleenumi raamistikku ja printsiipe, millega iga kõnepulti tulija arvestama peaks.
Kuid nii ekspertide olukorra analüüs kui pleenumil osalenute sõnavõtud näitasid, et need piirid liigutati totaalselt paigast. Need olid argumenteeritud sõnavõtud 16 kirjaniku, 7 arhitekti, 6 ajakirjaniku ja teatritegelase ja paljude teiste loomeinimeste ja teadlaste poolt.
Lennart Meri tegi ühes rütmis hingavale saalile väga lihtsalt, aga veenvalt mõistetavaks, miks eestlane ei tunne ennast Eestis enam kodus. Siit saavad alguse rahvuslikud pinged, rahvussuhete teravnemine.
Akadeemik Naani ja tema suguvendade arvates kanname oma väljasuremise ideed endas, see on kui bioloogiline paratamatus, umbes nagu silmade värv või kondikava. Tuginedes võrdlusele Soomes toimuvate protsessidega, jõudis kõneleja järeldusele, kuhu on kadunud pool miljonit eestlast: “See pool miljonit sündimata inimelu ongi hind, mida oleme maksnud isikukultuse hirmude, talveriietes tukutud ärevate ööde, lootuste puudumise, peremehetunde hääbumise, sõnade ja tegelikkuse häbematu lahkumineku eest.”
Arvo Valton ütles lühidalt: “Kui rääkida meie maa (Nõukogude Liit) tootmisalastest saavutustest, siis ühes oleme kindlalt esikohal maailmas: see on okastraadi tootmises. Kolmekordse traataiaga on piiratud tohutu territoorium.” Tõnu Tepandi tegi ettepaneku käsitelda kõike seda, mis toimub Eestis, kaasa arvatud fosforiidi kaevandamine, elektrijaamad ja kõik ülejäänu, milles siin on päeva jooksul räägitud, terrorismina. Ja sellest tulenevalt tuleks kõne alla võtta rahvusvaheline terrorismi vastu võitlemise seadus.
Toompea lossis kahel päeval kõneldu pani Eestimaa lainetama, parteiliidrid higistama ja bürokraadid nõutult tuge otsima.
Igaüks, kes sellel päeval kõnepulti läks ja sealt pilgu saali suunas, mõistis, et nii aukartust äratavat ja austust väärivat kogu pole Eestimaal koos olnud. 20 aastat on kiiresti möödunud. Tihti olen kuulnud jutuajamistes ohkamist, et küll oleks vaja uut loomeliitude pleenumit. Kas ohkajal on õigus, näitab aeg.
ANTS PAJU,
loomeliitude pleenumist osavõtja
