Kaks aastat on riik loomaparki toetanud 1,5 miljoni krooniga, millest miljon on mõeldud investeeringuteks ja ülejäänud pool miljonit ülalpidamiskuludeks. Selle aasta ülalpidamiskuludeks läheb 1,2 miljonit krooni, järgmisel aastal kulub loomapargi perenaise Asta Sarve hinnangul veelgi rohkem ning heaks toimimiseks on vaja umbkaudu 1,5 miljonit krooni.
Kindlamast kindel on, et hinnad tõusevad ja kulud kasvavad. Sugugi kindel pole aga see, kas riik sel aastal parki toetab. ?Kui me saame teada, et raha riigieelarvest ei tule, siis loomapark paneb oma väravad kinni,? ütles Asta Sarv. ?Mittetulundusühing Eesti Metsaselts üksi niisugust suurt ettevõtmist ülal pidada ei jõua,? lisas ta.
Tabivere vallavanem Aare Aunap pargi sulgemisest ei räägi. ?Kui tõesti riigieelarvest raha ei saa, siis tuleb vald appi,? lubas ta. Aunapi sõnul on vald parki pidevalt toetanud. ?Üks asi on aga toetamine, hoopis teine ülevalpidamine. Ega see raha kergelt ei tuleks, ka valla eelarve on väike,? nentis ta.
Niisama ootama ja lootma, et riigilt raha tuleb, Aunap jääda ei kavatse. ?Plaanis on teha pöördumine, kus kutsume riiki üles pargi jaoks raha leidma,? rääkis Aunap. ?Ma loodan riigiametnike mõistlikkusele,? lisas ta.
See, kas toetust saadakse või mitte, selgub lähikuudel.
Tehtud on paljuSeni saadud rahaga on Asta Sarve hinnangul palju ära tehtud, vähemalt teist samapalju ootab aga ees.
?Kui park oli seitse aastat vana, saime esimest korda riigilt investeeringuteks miljoni. Saadud rahaga hakkasime kohe püsti panema majandushoonet. Kuni selle ajani ei olnud pargil oma heinaküüni, söödakööki ega veterinaariruume,? rääkis Sarv.
Järgmisel aastal laekunud miljoniga ehitati parki piisoniaed. Kuna aia ehitusega samal ajal varastati pargilt ära ATV, kasutati aedikusse plaanitud vaheaedade jaoks mõeldud raha hoopis uue ATV ostmiseks. ?Ilma ATV-ta ei ole võimalik loomi sööta, käsikäruga ei jõua seda tööd ära teha,? nentis Sarv.
Rahaga, mis sel aastal riigilt investeeringuteks saada loodetakse, plaanitakse Asta Sarve sõnul ehitada korralik põdraaedik ning sisse seada infopunkt-väravamajake, kus oleks aasta otsa üleval näitus loodusfotodest ja mille ühes otsas asuksid korralikud veega tualetid. ?Praegu on väravas piletimüügipunktiks laudputka, mis varjab ainult tuult. Talvel on selles putkas istumine karm ? pärast paari tundi oma jalgu enam ei tunne,? rääkis Sarv.
Pargi 10,5 hektarilisel maa-alal on lisaks loomeksponaatidele ka loodusõpperajad. ?Loodusõpperadade tähistamiseks saame Keskkonna Investeeringute Keskuselt raha nüüd sellel kuul, augusti alguses paneme taimedele puuduvad nimetussildid külge,? lubas Sarv.
Riik ei ole siiski loomapargi ainus rahaallikas. Asta Sarve sõnul tuleb toetust ka mujalt, kaks peamist ?kuldsponsorit?, kes aeg-ajalt pargile rahasüste teevad, on Maria Urova ja perekond Reiljan.
Kuna park on Eesti kontekstis unikaalne, võiks toetust loota ka Euroopa Liidult. Probleem on Asta Sarve sõnul aga selles, et europrojektid nõuavad omafinantseeringu lisamist, kuid mittetulundusühingul nagu seda on metsaselts, selleks võimalus puudub.
Loomapargi mitmekümneliikmelises loomaperes on nii neid, kes armastavad üle kõige liha, kui ka neid, kelle meelistoiduks on taimne kraam.
Liha kulub umbes 80 kilogrammi nädalas ning selle hankimisega Asta Sarve sõnul probleeme ei ole ? varustajaks on Tartu külmhoone Maag. ?Me ostame sealt külmutatud liha, mille realiseerimistähtaeg on lõppemas ja mida poodi enam viia ei saa,? kõneles Sarv. ?Seda saame odavamalt,? lisas ta.
Keerulisem on lugu aga heinaga. ?Paraku on nii, et inimesed ei vaevu enam oma heinamaid niitma, sest heinaga kaubitsemine ei tasu ennast lihtsalt ära,? nentis Sarv. ?Hetkel on meil varutud üle poole heinast,? rääkis ta.
Igasugune hein Sarve sõnul loomadele ei sobi. ?Metsloomad on heina suhtes väga valivad ning igasugune kraam neile ei kõlba. Sobiv oleks luhaniitude hein, kuid seda on keeruline hankida,? selgitas Sarv.
Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regioon on loomapargi murega kursis ning lubab vajadusel heina hankimisel aidata.Pole loomi, pole ka loomaparki
Loomade arv Elistveres muutub tihti, pidevalt on pargis keskeltläbi 40-45 elanikku pluss veel terve hulk närilisi, kelle arvukus on kiire kasvama.
Loomapark sai alguse kümme aastat tagasi, esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. ?Siia toodi loomalapsed, kes vajasid abi ? kellel oli ema hukka saanud või kes olid ise vigastatud. Loomad raviti siin terveks ja siia nad siis eksponaatideks jäid,? rääkis Sarv.
1. aprillist jõustunud seaduse kohaselt Elistvere loomapark enam abituid ega vigastatud loomi vastu võtta ei tohi. Nüüdsest tegeleb hädas olevate loomadega Nigula varjupaik, kus pärast esmaabi ja toibumist loomad tagasi loodusesse lastakse.
?Elistvere Loomapark ei ole abitute loomadega tegelev asutus, vaid loomi eksponeeriv asutus,? ütles Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Eerika Purgel.
Seda aga, kas või kuidas nüüdsest eksponeerimiseks tarvilikke asukaid juurde saadakse, pargi perenaine Asta Sarv öelda ei oska. ?Kui pole loomi, ei saa ju olla ka loomaparki,? märkis Sarv.
Eerika Purgeli sõnul pargi hääbumist siiski kartma ei pea. ?Sellise seadusemuudatuse tegemine peaks andma hoopiski elujõudu loomapargile juurde, sest Looduskaitsekeskuse andmetel on loomapargil olnud pidevalt mure, et ei ole piisavalt raha ja on palju abituid loomi,? rääkis ta. ?Tulenevalt hetkel kehtivast looduskaitseseadusest on õnneks määratud abitute loomadega tegelev asutus, kelle kohustus see on, ning kodanikud ei pea pöörduma enam Elistvere loomapargi poole.?
Üks võimalus, kuidas loomade arvu pargis säilitada, on Purgeli sõnul teha koostööd Nigula turvakoduga. Sel juhul võiksid need loomad, keda Nigulast enam loodusesse lasta ei saa, leida uue kodu Elistveres.
Asta Sarve sõnul võib taoline koostöö täiesti toimida, kuid seda sel juhul, kui Nigulas on vajalikul ajal Elistverele vajalik loom olemas.
LIIS ROHTMETS
