Perenaise sõnul viisid õue autojäljed, nagu mõnel eelmiselgi korral.
Malle ütles, et kuigi kassipoeg on armas, pere teda endale jätta ei saa, sest neil on kodus juba kolm kassi. “Ei tea, mida loomakesega peale hakata, ma ei saa teda ju ära tappa. Ei saa aru, kuidas inimesed ei mõtle, kui nad endale looma võtavad,” ütles perenaine.
“Kassi või koera saab ära kohitseda, et ta ei tooks poegi. Samuti müüakse tablette emastele loomadele, ” ütles ta.
Nii eelneva näite kui arvutute samasuguste lugude kohta on Tabivere Juko Äri müüjal Mairi Peiponenil, kes aastaid aktiivse Loomakaitseseltsi liikmena kohapeal ühiskondlikus korras kodutute loomade eest seisnud on, öelda järgmist. “Ma olen kümneid kordi rääkinud ja ütlen veel: kui te kassipoegi ega kutsikaid majapidamisse ei taha, siis steriliseerige oma loom ära. Summa, mis sellise operatsiooni eest küsitakse, ei ole üle mõistuse suur. Seda teevad ka kohalikud loomaarstid ning selle pärast ei pea kallisse kliinikusse minema.”
Tema sõnul on moes rääkida, et steriliseerimine ei ole eetiline ja et loomalt võetakse tema elurõõm. “Kas te olete näinud mõnda mõnusat kodukassi, kes oma sootust põeb? Ja kas siis tõesti kassipoegade ja koerakutsikate uputamine või veel hullem ? võõrastesse trepikodadesse ja ka lihtsalt tee äärde jätmine on eetilisem? ” küsis Peiponen.
Üks loomadest, kelle Tabivere Juko Äri töötajad kevadel päästsid, oli toona 10-kuune dobermann. Nimelt saadi teada noore koera väljakannatamatust olukorrast peres, kes ennast loomasõpradeks peavad. Auto alla jäänud ja sügava küljehaava saanud loom jäeti kannatama. Arstiabi talle ei otsitud, põhjuseks toodi rahapuudus.
Õnneks olid koeraomanikud vähemalt nii mõistlikud, et loobusid loomast, et teised teda aidata saaksid.
Ettevõtlikud naised võtsid koera kaasa, ta sai esmaabi Tabivere loomaarstilt ning saadeti ravile Tartusse R-Kliinikusse. Pärast ravi võttis üks Tabivere perekond looma seniks enda juurde, kuni talle uus kodu leiti. Et vitamiinid, ravi ja toit koerale läksid kalliks maksma, organiseeriti korjandus. Toetajaid oli nii Tabivere vallast kui ka kaugemalt.
Leiust tuleb teatada
Jõgeva linnavalitsuse keskkonnaspetsialist Jaan Vahtla selgitas, et kodutute loomade probleem on igas omavalitsuses lahendatud erinevalt, Jõgeva linnas ja vallas tegeleb sellega väärteomenetleja Lembitu Vaiknemets. Põhiskeem näeb ette, et hulkuvast või koduõue sokutatud loomast tuleb teatada kohalikule omavalitsusele.
Nimetatud omavalitsustel on leping Rakvere kodutute loomade varjupaigaga, kust kutsutakse kohale loomapüüdjad.
“Kui aga hulkuv loom ründab, tuleb sellest teatada otse politseisse,” ütles Vahtla. “Meil ise ei ole võimalik loomi püüda, sest selleks on vaja erivahendeid, nii tulevad püüdjad kohale tellimise peale,” selgitas Vahtla. Rakvere loomapüüdjatel on olemas vastav väljaõpe ja vahendid.
Rakvere kodutute loomade varjupaiga perenaise Elfriede Sillapere sõnul reeglina ühe kassi pärast välja ei sõideta. “See läheb kliendile, see tähendab kohalikule omavalitsusele väga kalliks maksma, neil tuleb maksta sõidu- ja töökulu, samuti looma söögiraha,” ütles Sillapere.
Üldjuhul eraisik ise loomapüüdjaid välja kutsuda ei saa, vaid seda saab teha kohalik omavalitsus, kellega varjupaigal on leping. Küll saab aga looma ise Rakverre viia, kuid sellel puhul tuleb arvestada üsna suurte väljaminekutega.
Püütud koerad jäetakse varjupaika, kust omanikul on võimalik loom 14 päeva jooksul tagasi saada. Selleks tuleb aga maksta koera hoidmise, sõidu ja söögi eest.
Kasse ootab reeglina halastussurm, kuid Sillapere sõnul on võimalusel terveid ja ilusaid kasse ka öömajale võetud.
“Soovitan inimesel, kelle õue on kassipoeg toodud, lehte kuulutus panna, küllap ka tahtjaid leidub. Ka loomaarstidel on õigus haigele või omanikuta loomale halastussüst teha. Kui pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, leitakse kindlasti mõistlik lahendus,” ütles Sillapere.
Elfriede Sillapere, kellel on 13-aastane kogemus varjupaiga perenaisena, kiitis koostööd Jõgeva linna ja vallaga. “Jõgeval on olukord üsna hea, meid kutsutakse vajadusel välja, aga olukord selles piirkonnas on tublisti paranenud. Päris omanikuta loomi on vähe.”
Mitte ainult Jõgevamaa probleem
Õnnetuid loomi leidub loomulikult mujalgi. Lõuna-Eestis elav Aime on pakkunud varjupaika mitmele õige koduta kenale kassile.
Näiteks saadi kohalikult loomakaitseentusiastilt signaal, et nende läheduses redutab ilus punane noor kass, kellest ta oma pererahvas paraku eriti ei hooli. Nii toodigi karvarull koju, pesti laudalõhnast puhtaks, lasti ära vaktsineerida ning hiljem ka steriliseerida. Mänguhimuline loomake muutus head toitu süües ilusaks ja aktiivseks, paraku oli kassikese tervis juba rikutud ning juba aasta pärast jättis ta pererahvaga hüvasti.
Peagi sai loomasõbralik pere taas infot, et väga ilus valge kass luusib noortelaagri territooriumil. Sõidetigi ?elu heidikuga? tutvuma ja toodigi silma järgi hinnates aasta-paari vanune loom koju. Üllatuseks on loomakesel üsna veidrad kombed: nimelt annab ta käppa, sitsib, kui tahab süüa saada, ning sööb meeleldi kurki ja ?okolaadi. Loomakesel läheb praegu väga hästi: tal on palju mänguasju, söögiks parimad palad ning uue kohaga harjunud kass tunneb end igati turvaliselt. Loomulikult on pere lemmik vaktsineeritud ja steriliseeritud ? ei kipu pulma ega kao ära.
EVA KLAAS
KAIE NÕLVAK
