Kuulun sellesse põlvkonda, kelle väikelinna kooliaastate alguse üheks tippsündmuseks oli mängufilmi ?Kevade? ekraaniletulek 1969. aastal. Kuigi selleks ajaks teadsime kõik juba peast paljude lemmikraamatu algusridu ? ?Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud? ?, oli võimalus seda kõike kinolinal näha uus elamus.
?Kevade? ja ?Viimne reliikvia? olid meie põlvkonnale lapsepõlves filmid, mida vaadati eneseunustuseni.
Kust algab sõnum maailmale?
Kaljo Kiisk on hiljem tõdenud, et temale ehk isegi suurema rahvusvahelise tuntuse tuua võinud film ?Hullumeelsus?, mis valmis just Praha Kevade ajal (1968), oli film, mis ?sündis küll õigel ajal, ent vales kohas?.
Kui Praha Kevade lootused tallati tankiroomikute alla, oli loomulik, et kutse kuulsale Veneetsia filmifestivalile jäi Kaljo Kiisal realiseerimata. Kiisal oli sel hetkel väga suur loomepotentsiaal ja see ei jäänud realiseerimata ka näitlejatöös.
Nagu eespool juttu, oli ?Kevade? film, mis eestlastele oli film nii õigel ajal kui ka õiges kohas. Vaadates suures plaanis kellamees Lible rolli, joonistub see meile palju monumentaalsemalt, palju igavikulisemalt, kui oleme ehk seda seni osanud vaadata. See ongi maailmatasemel kunsti tunnus.
Kunagi unistas akadeemik Juri Lotman, et ta tahaks kirjutada õpikut, mis oleks nagu hea romaan nii mitmekihiline, et seda saaks lugeda lapseeas, noorukina, elu kõrgajal ja vanaduses ja ikka leida sealt midagi uut. ?Kevade?, mida oleme harjunud vaatama lõbusa lasteloona, oskab üllatada neidki, kelle lapsepõlves see film mängis ehk olulist rolli nende isiksuseks kujunemisel. Siit jääb kurb tõdemus, mida see pool sajandit suletud maailmas elamist meie rahvale tähendas.
Kaljo Kiisk sai õppida suurte meistrite juures, kuid kui saabus aeg oma annet täiel rinnal maailma kolleegidele näidata, sattus see aeg olema veelgi suletum, kui vahepeal karta osati.
Lible ? vimkamees või pühamees?
Enamik ?Kevade? vaatajaid on Kaljo Kiisa mängitud Liblet armastanud kui väsimatut naljameest. Sümpaatne on tema noorte inimeste mõistmine, mis kõrvutatud köstri ja õpetaja Lauri kujuga. Kuid kellamees Lible on ka tõsine mõtleja, sest oma töö tõttu (ja kas ainult töö tõttu) on ta ju jumalale lähemal kui siin ilmas oma elu ja murede-rõõmudega võitlev Paunvere rahvas.
Loojal peab olema kannatust ära oodata oma aeg. Paistab, et Kaljo Kiisal oli kannatust ja seetõttu kõlas kellamees Lible sõnum eesti rahvale Paunvere kiriku tornist 20. septembril 2007 eriliselt: ?Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale, tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel: parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et ?lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas?.?
PEETER JÄRVELAID,
professor
