Olen oma Vooremaal elanud vanaisa suure pere ainus järeltulija ja minu missioon on oma esivanemate talupojatarkust ja peremehetunnet ehk vastutust oma maa ja tegude eest alal hoida.
Üha enam näen ma bioloogi-ökoloogi ja veeteadlasena kuidas looduskeskond tsivilisatsioonile alla jääb. Eriti ilmekalt avaldub see Tallinnas, kus elan. Aga keskkonnast mittehoolivaid plaane ja arendusi, nagu hiiglaslik 15-aastase puidutarne garanteeritusega ja heitvett Emajõkke suunava tselluloositehase riiklik eriplaneering Tartumaale ja Rail Baltic, tuleb viimasel ajal ridamisi. See näitab selgelt, et riigikogus puudub looduskeskkonna, puhta vee ja toidu, tervislike elutingimuste eest seisev jõud.
Tegelikult puudub ka teadmine ja ohutaju, milliste tulemusteni võib viia looduskeskkonda hoolimatu ja hävitav suhtumine. Meie veekogud on talunud aastakümneid inimtegevusest tulenevat koormust ning nende ökosüsteemide taluvuspiir on juba künnist ületamas. Veel veidi ja järvede põhjast kaob hapnik, surevad põhjaloomad, siis kalad. Metsatööstuse masinapargi võimsuse hüppeline kasv, harvesteride kasutuselevõtt, on järsult suurendanud ulatuslikke lageraideid, mida Vooremaalgi arvukalt kohata võib. Tõeline peremees oma metsaga nii ei teeks.
Ohtlikuid mastaape on võtnud keemiline umbrohutõrje. Glüfosaadipõhiseid umbrohumürke, mille hulgikasutuse tõi meile rapsikasvatus, kasutatakse lisaks põldudele ka teeäärte, liiklusmärkide ümbruse ja koduaedade mürgitamiseks, ometi saab ka ilma mürgita.
Eelmisel aastal ei leidnud ma põllulilli, et neid vanaisa hauale viia. Rukkilille kohtamine on muutunud haruldaseks. Põldude mürkidega pritsimise tulemusena on kimalasi nii väheseks jäänud, et aedades pole varsti enam kedagi viljapuid ja marjapõõsaid tolmeldamas. Ka teiste putukate hulk on katastroofiliselt vähenenud, mistõttu putuktoiduliste lindude pojad, kelle hulka kuulub ka meie rahvuslind suitsupääsuke, surevad toidupuudusel nälga. See kõik on ohumärk, hoiatus, et midagi on valesti. Loodus pole linnastunud inimesele enam püha, nii nagu sõidetakse üle ka meie esivanemate pühapaikadest.
Meie, rohelised, ei luba suuri rahanumbrilisi hüvesid. Me juhime tähelepanu neile väärtustele, mis meil olemas on ja mida oskuslikult ja säästlikult majandades ja teiste vigadest õppides me kõik tõeliselt rikkaks saaksime. Me seisame jõuliselt selle eest,
- et Eestimaa maapiirkonnad hakkaksid taas elama, et siia tekiks innovatiivseid ja keskkonnasõbralikke ettevõtteid ja töökohti: mahetootmine, loodusturism, kaugtöökohad, veeringlusel põhinevad kaasaegsed kala ja aedvilja kooskasvatused, taastuvenergeetika ettevõtted, marja- ja seenekasvatused. Selleks tuleb säilitada looduskaunid kohad uute kodude rajamiseks ja vanade taastamiseks, varustada maapiirkonnad kvaliteetse internetiühendusega, säilitada väikesed maapoed, meditsiinipunktid, raamatukogud ja koolid/lasteaiad;
- et mürkide kasutamine põllumajanduses oluliselt väheneks ja mesinikud ei peaks oma mesilaste ega mee kvaliteedi pärast muretsema. Mürgijääkidevaba toit kvalifitseeruks kõrgemasse klassi ning saaks nõutavaks kaubaks ka teistes riikides, sest nii nõudlus kui ka terviseprobleemidest tulenev reaalne vajadus puhta toidu järgi kasvab kogu maailmas;
- et eakad saaksid, kui tervis lubab oma vanaduspõlve veeta kodus, käivitame noortekeskustega analoogselt eakate keskused, kuhu on koondatud kõik eakate toiminguid ja vajadusi toetavad teenused (meditsiinipunkt, arvutiabi, koduabi, transpordi- ja sideteenus, suhtlus- ja käsitöökeskus).
Kui meie metsandus on säästlik, ei pea see metsa vaid puupõlluks, vaid arvestab kõigi metsast saadavate hüvedega. Kui me kasutame veekogusid vastavalt nende taastumise- ja isepuhastusvõimele, kui mõistame, et rabad on meie puhta vee reservuaarid ja hoiame põhjavee puhtana, siis oleme ennast strateegiliselt kindlustanud ning taganud Eesti rahva püsimajäämise, majandusliku edu ja tugeva tervise ka kliimasoojenemise tingimustes. Siis on Eesti parim paik maailmas.
KAI KÜNNIS-BERES, Erakond Eestimaa Rohelised
