Looduskaitsjad pidasid kokkutulekut

   Põltsamaal Sõpruse pargis peeti möödunud nädalavahetusel Eesti Looduskaitse Seltsi 42. üleriigilist kokkutulekut ja nimetatud pargi 35. sünnipäeva. Kokkutuleku tipphetkeks kujunes looduskaitse seltsi asutaja ja kauaaegse eestvedaja Jaan Eilarti mälestusmärgi avamine Sõpruse pargis.

Suure kivi kahest poolest koosnev mälestusmärk meenutab kujult avatud raamatut.

 „Ka Jaan Eilarti elutöö, mis oli suunatud võrdselt nii loodus- kui ka kultuuriväärtuste hoidmisele, oli nagu suur raamat, milles tuhandeid lehekülgi huvitavat teksti,“ ütles mälestusmärgi avamisel president Arnold Rüütel, kes oli aastatel 1981-1988 Eesti Looduskaitse Seltsi esimees. „Jaan Eilarti eestvedamisel asutatud looduskaitse seltsi tegevus omandas teatud aegadel ka suisa poliitilise värvingu. Näiteks siis, kui Leningradi tarvis elektri tootmiseks taheti Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamist oluliselt laiendama hakata, korraldas selts oma kokkutuleku just seal. Samal viisil juhtis selts tähelepanu plaanidele rajada mitmele poole sisseveetaval toorainel ja võõrtööjõul põhinevaid suurettevõtteid ning laiendada fosforiidi kaevandamist. Ametivõimud püüdsid toona piirata kokkutulekute raames toimunud ekskursioonide marsruutide valikut, kokkutulekuliste endi vahel valitses aga selline õlatunne nagu laulupidudel „Mu isamaa on minu arm“ lauldes.“

Eilarti mälestusmärgi kiviosadele andsid lõpliku viimistluse kohalikud kiviraidurid Madis Roio ja Vladimir Savotškin, Eilarti pronksbareljeef ja samast materjalist tähed tekstide tarvis on Tartu skulptori Endel Taniloo ja tema abilise Bruno Kadaku kätetöö.

„Mul on hea meel, et jaksasin selle töö veel ära teha: Jaan Eilart oli minu hea sõber,“ ütles 85-aastane Endel Taniloo. „Kujutasin teda sellel bareljeefil veidi nooremana kui ta oma elu viimasel perioodil oli ning et tal suurem osa aastast külmade tuulte käes paljapäi seista ei tuleks, tegin talle pähe bareti. See oli tema ja on ka paljude kunstnike lemmikpeakate, aga Eilart oli just suur kunstisõber ja hea kunstitundja.“

Eesti Looduskaitse Seltsi esimehe Juhan Telgmaa sõnul pole keegi kunagi kahelnud, et Jaan Eilart ausammast väärib ning õnneks olid keskkonnaministeerium ja paljud eraannetajad nõus ettevõtmist ka toetama.

„Kõige suuremaks toetajaks võib tegelikult lugeda Endel Tanilood, kes töö väga vähese raha eest ära tegi ning kivigi muretses, suure hulga vaimujõudu ja energiat panustas samba valmimisse ka Sõpruse pargi rajaja Ants Paju, kes ütles, et just siin on selle samba kõige õigem koht.“

 Jaan Eilarti lesk Silvi Eilart tunnistas samba kunstilisest küljest igati ilusaks.

 „Algul pelgasin natuke, et mine tea, milline see tulemus saab, aga nüüd näen, et kartus oli asjatu,“ ütles Silvi Eilart.

Sõpruse parki pole tema kunagisest lapsepõlve- ja nüüdsest suvekodust, kus ta enamasti kõik nädalalõpud veedab, aga kuigi palju maad: see asub Kaavel.

Peale Jaan Eilarti mälestussamba avati möödunud laupäeval veel 20 graniittähist, mis annavad teada, kelle poolt või kelle mälestuseks üks või teine pargi puu istutatud.

Karst ja park

Looduskaitse seltsi kokkutulek oli seekord pühendatud karstiteemale: põllumajanduse edendamine ja loodusvarade kaevandamine karstialadel on ju üks praegusaja loodushoiu valupunkte. Geoloogist akadeemiku Anto Raukase juhitud vestlusringis, milles osalesid geoloog Rein Einasto, tootmisjuhid Anti Orav (AS Põltsamaa Felix) ja Toivo Kens (OÜ Viraito) ning Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson, küll vaatamata Raukase väikesele tahtlikule intrigeerimisele tülli ei mindud, küll aga sai loodusesõpradest publikule ehk senisest selgemaks, kui keerulisi kompromisse tuleb mõnikord teha, kui tahetakse, et majandus ja infrastruktuur ikka areneksid ja meie kõigi heaolu kasvaks.

„Põllumees planeerib oma tegevust pika aja peale ette ega taha mingil juhul halba ei oma naabritele ega ka oma lastele, kellest ta ju loodab, et need samas paigas põldu ja karja edasi peaksid,“ ütles Toivo Kens. „Ainuke häda on see, et kui põllumees natuke eksib, saab ta viga parandada heal juhul alles tuleval aastal, mitte nagu treial, kes untsuläinud mutri asemele kohe uue treida võib.“

Rein Einasto, kes omal viisil vastaline olnud iga valitsuse ajal, kutsus aga praeguselt ultraliberaalselt ja üksnes kasumile suunatud majandussüsteemilt üle minema ökosotsiaalsele majandussüsteemile, mis tagaks riigi jätkusuutlikkuse. Sõpruse parki kogunenud publikul poleks sellise ülemineku vastu arvatavasti midagi.

Karsti kõrval oli niisama oluline teema 35-aastane Sõpruse park ja parkide tähendus üldse.

„Sõpruse pargi kolme ja poole aastakümne pikkuse „eluloo“ võttis pargi rajaja Ants Paju kokku järgmiselt:

„Sellesse parki on talletatud meie põlvkonna mured ja rõõmud, õnnestumised ja ebaõnnestumised: siin on olümpiasangaritele pühendatud monument „Tee Olümposele“ ja Eesti iseseisvuse taastamisele pühendatud 20. augusti kivi, aga Estonial hukkunute mälestuskivi. Aga mitte keegi pole oma elu saanud ära elada üksnes võites. Sellise suure magistraali äärde nagu Tallinna-Tartu maantee on vaja Sõpruse pargi suguseid maamärke, mis raputavad meid ärkvele, enne kui me end surnuks ajame.“

Kõik targemaks

„Ants Paju juhtimisel pargis tehtud ringkäik läks väga hinge,“ tunnistas üks umbes viiesajast kokkutulekulisest, tallinlanna Urve Maspuran, kes oma looduskaitse seltsi kuulumise staazhi ja kokkutulekul käimise kordade kokkurehkendamisega pisut hätta jäi: aastaid ja kordi kogunes lihtsalt nii palju. „Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis, kus ma omal ajal töötasin, oli väga tegus looduskaitse seltsi algorganisatsioon. Suuremateks ettevõtmisteks olid talgud Nigula rabas ning kaasalöömine sealse keskusehoone rajamisel. Eks selle kõrvalt saanud muidugi jõhvikad ka ära korjatud. Kuigi seltsi kokkutulekud pole nüüd enam nii rahvarohked, on ikka tore mõttekaaslastega kokku saada ja Eestimaa eri paigus ringi vaadata.“

Seda, et kokkutulekuliste keskmine vanus kõrgemaks on tõusnud kui asjale kasuks tuleb, tõdesid nii Urve Maspuran kui ka ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid.

„Tulevikus oleks otstarbekas, kui kõik need looduskaitseveteranid, kes nostalgiast kantuna kokku tulevad, võtaksid igaüks kaasa ühe väikelapse, ühe teismelise ja ühe kahe-kolmekümnendates täiskasvanu. Ning kokkutuleku programmist peaks kõigil neil midagi eakohast valida olema,“ ütles Vooglaid.

Omal ajal oli looduskaitse seltsi kokkutulek tema sõnul selline sündmus, millelt ei puudunud ükski eesti kirjandus-, teatri- ega kunstikorüfee. Kui mõni puudus, tekkis küsimus, ega ta haige pole. Praegu pole looduskaitse seltsi ametlik staatus ja osutatav ühiskondlik tähelepanu Vooglaiu meelest aga adekvaatses seoses selle organisatsiooni tegeliku tähenduse ja potentsiaaliga.

„Inimese arengutaseme üks olulisi näitajaid on loodusearmastus,“ ütles Vooglaid. „See saab aga inimesse sisse kasvada vaid siis, kui inimest on lapsest saati loodusesse viidud. Eesti kultuurikontekstis ongi loodus üks olulisemaid inimese väärtushinnangute kujundajaid. Looduskaitse seltsi kokkutulekud on aga üks huvitav õppimise vorm: õpetajaid siin pole, aga kõik saavad targemaks.“

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus