Luua Metsanduskoolis on Vello Keppart keskkonnakaitset lugenud juba aastaid. Kirjutamise võttis ta ette kirjastuse Ilo ettepanekul: kirjastus kutsus nimelt kogu Eesti kutsekoolide õpetajaid üles seda liiki koolidele õpikuid kirjutama.
“Alustasin õpiku kirjutamist juba mitu aastat tagasi, aga kuna looduskaitses olid paljud asjad muutumas, võtsin vahepeal käsile teise raamatu ? “Säästva metsanduse alused” ?, mis ilmus möödunud aastal,” ütles Vello Keppart. “Pärast seda jätkasin keskkonnakaitseõpiku koostamist.”
Õpiku kaanel seisab peale põhipealkirja “Keskkonnakaitse” natuke väiksemas kirjas alapealkiri “Looduskaitse”, sest just sellele keskkonnakaitse alavaldkonnale autor keskendubki.
“Mõned aastakümned tagasi peeti looduskaitset laiemaks ja keskkonnakaitset kitsamaks mõisteks, möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on asi aga vastupidi,” ütles Vello Keppart.
Tänapäeval on keskkonnakaitse (laiemas mõttes) riiklike ja ühiskondlike meetmete kogum, mis peab tagama looduskaitse, maastikukaitse ja hoolduse, loodusvarade säästliku kasutamise, keskkonnakaitse (kitsamas mõttes) ning keskkonnakaitsega seotud seire ja järelevalve. Looduskaitse on aga looduse mitmekesisuse, loodusvarade ning looduslike koosluste ja populatsioonide kaitse inimtegevuse ja ebasoodsate looduslike mõjude eest, samuti nende hooldamine ja taastamine.
“Sõbrad” varesed
Raamat algab peatükiga Eesti looduskaitse ajaloost.
“See on kirjutatud Jaan Eilarti selleteemalistele kirjutistele tuginedes,” ütles Vello Keppart.
Üldiselt on aga raamatus tema sõnul põhirõhk liigikaitsel: kaitsealuseid liike on meil ju tervelt 570 ja kõiki neid ei tea peast spetsialistki. Ent selleks, et liike kaitsta, on vaja neid ja nende bioloogiat tunda.
Juttu on õpikus ka eri tüüpi kaitsealadest, Euroopa Liidu kaitsealade võrgustikust Natura 2000, looduskaitsega tegelevatest organisatsioonidest Eestis ja välismaal jne. Ühe uudse teemana käsitleb Keppart rohealade loodussäästlikku hooldamist. Samal teemal on ta Vooremaaski sõna võtnud. Ning fotonäited vigadest haljasalade hooldamisel pärinevad paraku enamasti Jõgevalt.
“Negatiivseid näiteid ei tule siin kaugelt otsida,” ütles Keppart. “Pildi sellest, kuidas kaks niidukit pika põuaaja haripunktil, mil muru niigi hõre ja niita üldse ei tohiks, innukalt haljasalal toimetavad, tegin suisa oma Tähe tänava korteri aknast. Näite olukorrast, mis tekib siis, kui talvine lumekoristaja kõnnitee otse üle pargimuru sisse ajab ning seda siis veel soolatab, sain kiviviske kauguselt kahe gümnaasiumi vahelisest pargist.”
Juttu teeb Keppart ka jõgevlaste kõige suurematest “sõpradest” varestest ning loomade-lindude kasulikeks ja kahjulikeks lahterdamisest üldse.
“Sama teemat olen käsitlenud ka tundides ja saanud positiivset tagasisidet,” ütles Vello Keppart. “Nii mõnigi õpilane on mõistma hakanud, et loomade-lindude vastu viha pidamine on põhjendamatu: nad käituvad ju lihtsalt nii, nagu nende bioloogia dikteerib. Inimese asi on leida eetiline viis nendega koos eksisteerimiseks.”
Nagu autojuhtimisoskus
Kepparti õpiku üheks vooruseks on see, et seal on ülevaatlikult ja arusaadavalt käsitletud looduskaitset puudutavaid seadusi.
“Üks asi, mida mulle ülikoolis õpetati, oli just see, et keerukad seadused tuleb õpilaste vanust arvestades tavakeelde panna ? üksnes viitest seadusele ei piisa,” ütles Vello Keppart. “Ja selleks, et õpilane hakkaks tajuma süsteemi kui tervikut, tuleb välja tuua seosed eri seaduste vahel.”
Väärtuslikud on ka raamatu lisad: mõistete ja lühendite sõnastik, kaitsealuste liikide nimekiri ning viited kasutatud allikatele, sealhulgas võrgulehekülgedele (neist on eriti palju kasu näiteks referaadi või uurimuse kirjutajal!).
Kuigi keskkonnakaitse õpik ilmus Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel, kujunes selle müügihind siiski nii kõrgeks, et kaugeltki kõik soovijad, koolid kaasa arvatud, seda arvatavasti osta ei suuda. Või ei suuda osta vajalikul hulgal.
“Näiteks Luua Metsanduskoolis võiks seda õpikut olla vähemalt seitsekümmend eksemplari, normaalne kogus oleks aga sada,” ütles Vello Keppart. “Ent sellise koguse soetamiseks koolil vaevalt et raha jätkub.”
Enne, kui Keppart keskkonnakaitse järgmisi alateemasid õpikukaante vahele sättima hakkab, tahab ta pidada väikese pausi, et natuke rohkem pere keskel olla. Aga siis tuleb alustatut jätkata.
“Mida enam inimene loodusest võõrandub, seda aktuaalsemaks keskkonnakaitse küsimused muutuvad,” tõdes vastse õpiku autor. “Sellealased teadmised on muutunud tänapäeva inimese jaoks niisama olulisteks kui arvutikasutamis- või autojuhtimisoskus. Praegu on paraku nii, et tavainimene kipub väärtustama eelkõige autot ja maja ning ühiskonnas juhtpositsioonil olija riigi kiiret majandusarengut, ent see kõik tuleb sageli looduse arvelt.”
RIINA MÄGI
