Remek Meel võib tundide kaupa sumbata sügavas lumes või kaelani vees, et saada kätte huvitavad kaadrid mõnest linnust või loomast. Olgem ausad, igaühele pole taoline käitumisviis jõukohane, sest lihtsalt kannatust ei jätku.
Remeki endised kolleegid räägivad senini, et hea looduskaitsebioloog on kaduma läinud, sest aastatel 2006 – 2010 töötas Meel Riiklikus Looduskaitsekeskuses ja hiljem Keskkonnaametis.
“Ma ei ole ju kuhugi kadunud,” kinnitas Remek talle omase otsekohesusega. Ta ei välista, et hakkab kunagi jälle õpitud erialal palgatööd tegema, aga lähemad viis aastat plaanib ta filmindusele pühenduda.
Õppinud on Remek Põllumajandusülikoolis loodusvarade kasutamist ja kaitset. Suundumusega loomade poole, nagu ta ise ütles.
Alam-Pedja tunnetus tuli paari suvega
Kohtusime Alam-Pedja looduskeskuses Kirnal, mille õppeklass sai õppevideod seitsmest Alam-Pedja enamlevinud linnu- ja loomaliigist: händkakk, teder, rohukonn, kobras, laanerähn, rohunepp ja kõrkja-roolind. Nüüd on võimalik vaadata looma või linnu tegemisi ning kuulata tema häält. Need videod tegi Remek Meel.
Mis puudutab Alam-Pedja looduskeskusele tehtud videoid, siis kõige rohkem vaeva nägi ta ikka kopraga. “Kobras on küll mu põhiline leivanumber, aga töötunde tuleb kopraga ikka kõige rohkem, sest ta ei näita ennast eriti, eeltööd on vaja väga palju teha,” tunnistas mees.
Alam-Pedja avastas loodusemees kümme aastat tagasi ülikooli lõputööd tehes. Töö oli kobrastest, Meel veetis kohapeal paar suve. “Käisin läbi kõik need kraavid, jõed ja ojad. Tegelikult olin ma ka varem siin käinud, aga lõputööd tehes sain alast ikka väga tervikliku pildi. Tol ajal elas veel Einar Tammur. Alam-Pedja hinge tunnetamine tuligi selle paari suvega. Olengi jäänud Alam-Pedja fänniks, käin siin ja filmin ning seisan muul viisil selle väga väärtusliku ala eest,” lisas ta.
Käib vee ääres
Märgalad huvitavad Meelt ehk kõige rohkem. “Mina käin ikka mööda vee ääri,” tunnistas ta. “Ka Emajõe Suursoo on mulle südamesse kasvanud.”
Oma “süü” on selles kindlasti tema kodul. Matsalu looduskaitseala lähistelt Lihulast pärit mees rääkis, et tema looduseskäimised algasid mööda vee ääri kõndides, mitte metsas. “Eks ma satun metsa ka, aga põhiliselt meeldib mulle käia veekogude ääres, märgaladel või mistahes loigu ääres,” tunnistas ta.
Lemmikpaigaks on Remek Meelele Emajõe kallas, ükskõik kas Kärevere või Reku poolt tulles. “See on Euroopas ainulaadne,” tõdes ta. Veel naudib Remek Seli rabaäärseid männikuid, kus on väga hea rahulikult käia ja mõelda.
Hunti on ta Alam-Pedjal küll näinud, kuid spetsiaalselt filmimas käib ta neid ikka Kesk-Eestis.
Kui jää on veel õhuke ja üleujutatud luhtadel liikumine raskendatud, võib ka vette kukkuda. “Olen koos kogu filmi- ja fotovarustusega läbi jää lennanud, see on päris ohtlik. Õnneks kukkusid kõik asjad eemale jää peale, läbi vajusin ainult mina. Teatud ajal muidugi tahaksin hirmsasti jääle minna, aga pean end kõvasti tagasi hoidma.”
Remeki tegevuse väljund ongi kogu aeg olnud poolveelised loomad ja linnud, ta kas filmib või uurib neid.
Jättis kindla kuupalgaga ameti
Palgatöö pani ta maha sellepärast, et üks etapp sai läbi. “Keskkonnaametis said mul kõik projektid tehtud, tegevused käima löödud. Nüüd tahan tegelda filmimise ja pildistamisega ning valmistada õppeprogramme — anda endast seda, mida olen kümne aasta jooksul kogunud. Uurijana töötamine või filmimine on tehniliselt erinevad väljundid, kuid liigud ikka ühes keskkonnas ja süvened ühtmoodi,” tõdes Meel.
Väga oluliseks mõjutajaks on talle Eestis kahtlemata Rein Maran. “Väiksena vaatasin Rein Marani filme ja tänu sellele mul huvi poolveeliste ja kärplaste vastu tekkiski.”
Praegu on Eestis kõige kõrgemal tasemel loodusfilmi tootja Riho Västriku juhitav produktsioonifirma Vesilind, kes on loonud viimastel aastatel mitmeid maailma tasemel teoseid.
Mujal maailmas tehakse Meele hinnangul praegu väga palju asju, väga keeruline on leida eeskujusid, sest üks produktsioonifirma annab need välja, pildi on tootnud aga keegi teine. Ka
Saade Osoon, kus sageli Remeki videolõike näeb, on ainult üks väljund. Tal on oma väike produktsioonifirma, veel valmistab ta õppefilme erinevatele sihtrühmadele, näiteks jahimeestele. Lähemate aastate jooksul sooviks Meel teha ka mõne n-ö suure ehk täispika loodusfilmi. Eks aeg näitab, kas tal see õnnestub. Teema peaks olema ikka midagi veega seoses. Variante on tohutult palju, igast väikesest kiilist võiks teha mahuka filmi, küsimus on ikka kontseptsioonis. Tööd tuleb nagunii tohutult teha, aga ööpäevas on siiski ainult 24 tundi.
Kaameraga looduses käimisest ära ei ela
Tööd on küll meeletult palju, kuid rahalises mõttes tuleb Remek ots otsaga kokku lihtsalt pingutades. “See pole riigitöö, kus sa saad kindla kuupalga. Sa pead olema kõva loodusemees, hea kaameramees, kõva mänedžer ja kõik kokku. Kui sa oled lihtsalt hea mees, kes käib kaameraga looduses, siis sellega muidugi ära ei ela. Tänapäeval peavad kõik kõike oskama, nii ennast müüa kui ka tehniliselt maksimaalset tulemust saavutada. Ja seda peab oskama ka kõige lihtsam looduseinimene. Meil on nõukaajast jäänud vale mulje, et looduseinimesed on nagu kunstiinimesedki elukauged ja elavad kusagil pilvedes. See ei ole nii. Kui sa tahad tänapäeval olla edukas, pead olema eelkõige hea mänedžer. Ma ei ütle, et ma olen suurepärane, aga eks ma olen ka aastatega arenenud,” tunnistas ta.
Väga palju on Remek Meel filminud konna. “Konnad on väga ägedad tegelased. Just pulmamängud on kevadel paeluvad, konnade pildistamine ja filmimine on siis huvitav. Konnad on üks rühm veega seotud elustikust. Kevadel, kui on konnade kudemisaeg, tegelen nendega. Mingil etapil olin konnadest väga võlutud. Tegelikult on aasta jagatudki osadeks, igas osas on mingi tegevus kõige efektiivsem. Näiteks pole sügisel pimedaga mõtet minna kopraid filmima, kui on külm ja talv, siis võib päeval kobrast näha.
Loomade puhul on tähtis lõhn ja see, et filmija ei oleks allatuult, sest siis loom ennast ei näita. Lindude puhul pead varjama oma keha. Iga asja jaoks on oma aeg, tähtis on teada, millal on õige aeg. Ja kui on õige aeg, siis tuleb seda kasutada. Näiteks kui tean, et Alam-Pedjal hakkab jää minema, siis kasutan selle ära. Väga palju peab läbi käima, nii jalgsi, paadiga kui ka autoga või mööda jääd. Oluline on tabada jäädvustamiseks õiget hetke.”
Emajõe peal filmib Remek kobrast ja saarmast, Aardla poldri peal veelinde, Lõuna-Eestis käib kopraid filmimas. Niisama Remek Meel ei uita, kui ta avastab hea koha, siis käib seal aastaid.
Pere nõuab oma osa. Remek Meelel on kaks väikest last ja viimastel aastatel üritab ta veeta küllalt palju aega kodus Põlvamaal. “Hommikul lähen ja õhtul tulen, ei pea kaugel käima,” ütles ta.Mängualdis kaasautor
ÕIE ARUSOO,
Osooni toimetaja-produtsent
Osooni koostöö Remekiga algas 2003. aastal, kui Kadri Hinrikus tegi temaga saate koprast. Eetris oli see 12.märtsil. Lisaks sellele, et ta on väga hea rääkija ja lugude jutustaja, saime teada ka tema foto- ja filmihuvist. Ja mis tele jaoks eriti oluline – ta on mängualdis. Sellise mehe näol oli Osoonil tegemist tänuväärse leiuga.
Kui ma tegin Remekile ettepaneku hakata saate jaoks loomi filmima, haakus ta selle mõttega kohe. Mind hämmastas, millise pühendumuse ja hasardiga ta tööle asus. Ettevalmistus filmimiseks oli väga põhjalik, ta valmistas spetsiaalsed varjed loomade, lindude jälgimiseks. Näiteks taidi ehk tiigikana pereelu jälgimiseks solistas ta päevade viisi oma rohelise “põõsastelgi” all rinnuni vees. Haigrupere filmimiseks aga kolis lindude naabriks, kõrval kasvanud kuuse latva. Need tunnid, mis ta parimate kaadrite saamiseks metsas veetis, on mägra, mingi, jäälinnu ja paljude teiste loomade ja lindude lugudest hästi näha.
Remek tunneb loodust, teab loomade liikumisradu ja käitumismustreid. Remeki pilt ei ole mitte ainult looma jäädvustamine, vaid kohapealse emotsiooni edasiandmine. Pildis on elu ja see jutustab ka ilma tekstita. Operaatori oskus tabada hetke ja teha vaatajast mängus osaleja on suur kunst.
Tegijate ja ma arvan ka, et vaatajate soov on, et Remeki loomalood rikastaksid ka edaspidi Osooni ja õpetaksid meid kõrval elavaid naabreid paremini tundma. Kahjuks on Remekil viimasel ajal aina vähem mahti kaameraga metsa minna.
i
HELVE LAASIK
