Loodus ja olme on selle nädala kuumad teemad. Tartu-tagune Eesti sai tormihoos tugevasti räsida. Nii tugevasti, et sajad, et mitte öelda tuhanded inimesed on jätkuvalt elektrita, vanadekodudes pole pesemistingimusi ja Värskas puudus ka telefonilevi. Inimesed olid muu maailmaga ühenduses Venemaa mobiilivõrkude kaudu. Kõlab nagu katastroofifilmi algus, kuid teisipäevase „Aktuaalse kaamera“ esiuudis oli miskipärast apteegireformist, alles siis kriisiolukorrast Lõuna-Eestis.
Ka Jõgeval oli teisipäeval elektrikatkestus, seega pidid mõlemad linna koolid, nii gümnaasium kui ka põhikool õppetöö pooleli jätma. Viga elektrisüsteemis. Kuidas on meie riik nii kaitsetu? Kohe nii kaitsetu, on paljude mõtlevate kodanike õigustatud küsimus. Miks me ei oska olla valmis ja kuivõrd peame inimestena olema valmis kriisiolukorraks? Linnainimene tuppa lõket ei tee ja salvkaevu perekonnale ei kaeva. Elektri kadudes sulab üles ka ju kõik, mida suvel hoolega kappi kogutud. Bensiini ei varu kortermaja keldrisse, sest seda lihtsalt ei tohi.
Samas on meil loodusele ette heita palju, arvates, et me ise ei pea loodusele midagi andma või tegema. Viriseme, et metsaelukad söövad meie koeri, kui ise oma lemmikud ööseks õue jätame. Isegi siis, kui teame, et üks või paar hullunud hundiisendit käivad süstemaatiliselt ketipenisid murdmas. Aedugi pole ette ehitatud.
Selles kõiges ei ole süüdi loodus, vaid meie endi oskused ja võimed. Riik, see oleme me kõik. Katsume siis hoida seda, mis meile on usaldatud. Valmistume kriisideks tõsisemalt.
