Just nii romantiline oli viimase reisi nimetus, mis mulle oli esimene. Tallinnas on see buss väga populaarne, sest üks sagedane osavõtja väitis, et pole kordagi veel tühja bussiga sõidul käinud. Seekord oli meil kahekorruseline buss nimega Tulisilm. Käidud retkele oli see ka sisult sobiv, sest õhtud pole veel väga valged, väikese sõidukiparanduse tõttu jäime aga tagasitulekuga pisut hilja peale ja bussi tulede valgusel tuli päris pikalt sõita. Samas oli ka mu pinginaabril reis esimene, selgus, et on alles Kanadast tagasi Eestisse tulnud, oli seal 20 aastat tõlgiks.
iii
Kodulehel on kirjas: “Sõidame mööda Vana-Liivimaa ajaloolist maanteed, et näha viit ajaloolist ordulossi lumes: Viljandi, Karksi, Ruhja, Volmari ja Võnnu. Võnnu ehk Cesis on üks ilusamaid Läti väikelinnu, kus Kölerist sai kunstnik. Pika päeva teemadeks on veel ka Vabadussõja lahingupaigad ning Läti esimene Gauja (Koiva) Rahvuspark. Retke juhib ajaloolane Ott Sandrak.”
Giid Sandrak oli väga aktiivne ja andis palju infot. Aga tihti rõhutas ta, et suvel on neis paigus hoopis teine pilt: purskkaevud, aktiivne tänavakaubandus ja muidu lokkav või hoolitsetud rohelus, ja et nii lähedase riigi alal võime küll sagedamini külas käia. Eks nüüd oligi Cesise lossis laternavalgusel torni külastus veidi kõle, sest kitsas käigus olid vaid jäätunud seinad ja lumised trepiastmed….
Cesise kirikusse, kus asub Köleri altarimaal, nii hilja ei pääsenud. Aga kaesime puumaja, milles kunstnik elas, see on parajasti müügis ja tahaks remonti.
Meie maakonnast on ju hea näiteks Jõgevalt õhtul rongiga Tallinna sõita, külastada oma sõpru või tuttavaid ja hommikul siis väljasõiduks rahvusraamatukogu ette koguneda. Sõidud on igal nädalavahetusel, neid on aastaid organiseerinud Jaan Riis. Nii et see klubi on väga aktiivne.
iii
EHA NÕMM
