Viimased paar kuud on Põltsamaa valla Lahavere ja Tapiku elanikud pidanud mõtlema sellele, kas ja kuidas kaitsta oma koduloomi õelaks muutunud hundikarja eest. Võsavillemeid on nähtud metsaservadel ja põldudel ringi patseerimas, on olnud autojuhte, kes napilt karja sisse sõitmisest pääsenud.
Ütleme otse – täitsa hirm on. Mine tea, kui julgeks meie rahvusloomad enne talve tulekut siinkandis muutuda võivad ja kas jahimeestel on plaan, kuidas ülbeks läinud karja inimeste elamistest eemale peletada.
Aga ega hundid pole maal elavate inimeste ainukesed metsakülalised. Päris maantee ääres elades olen sageli imestanud, et kuidas metsaloomad ikka meie majapidamisse pidevalt ära eksivad.
Mõni aasta tagasi, kui metssead veel Eestimaa looduses arvukalt esindatud olid, rohisin rahulikult õuel oma lillepeenart, kümnepäine metsanotsukari paari meetri kaugusel selja taga õunapuude all ubinaid matsutamas. Kord pidime mitu nädalat mässama kahe väeti karupojaga, kes mingitel imelikel põhjustel meie majapidamise lähistel loodusesse lasti ja kes siis omal algatusel meile kaasüürilisteks hakata soovisid. Koera oma nn haukumisega narrivatest metskitsesokkudest, kassi toidukausist igal õhtul einet võtmas käivast kährikust, verandatrepil päikeselaigus mõnulevatest rästikutest ei hakka üldse rääkimagi. No nendega oleme me juba harjunud. Minu pere ja muud loomad – nii võiks meie viimase aja kokkupuuted metsaloomadega kokku võtta.
Tõsi, varemalt talu ümber kohanud metsadest on tänaseks päevaks üsna vähe järele jäänud. Võib-olla olid needsamad loomad tõesti varem turvaliselt puude vahel varjus, kuid nüüd, lageda peale jäädes, tulevad õuedele uusi elupaiku otsima. Ei tea, ei oska ka aimata, mis ajendab metsaloomi ühtäkki koduloomadeks hakkama.
Ühtpidi on ju tore, kui talvehommikul aeda vaadates paari meetri kaugusel metskitsesid sügisel puude alla jäänud õunu nosimas näed. Kui aga needsamad tegelased su noored õunapuud täiesti asjatundmatult ära pügavad, enam nii tore ei ole. Ka karuga suveõhtul grillipeol tõtt vahtida ei tahaks. Aga poleks ju sugugi imekspandav, kui seni majast paarisaja meetri kauguselt heinamaal ringi patseeriv mõmmiproua õuelt leviva grillilõhna peale oma osa küsima tuleks, pojad riburada sabas. Mesipuude juures ju käis, kui need veel maja taga rivis seisid.
Suurlinnas elavad inimesed peaksid seda kõike igati teretulnud kogemusteks, kommenteerides sotsiaalmeedias, et hunt on ikka rahvusloom ja inimene ei tohiks üldse nunnusid loomi jahtida. Et hunt tahab ka süüa ja kus temagi, vaene loomakene, siis saab. Aga selline jutt kestab vaid senikaua, kuni ise maal sugulaste juures selle elusloodusega silmitsi seista tuleb. Hiire nägemine vallandab tõsise kriiskamiskoori ja paanika, rääkimata sellest, kui rästiku või hundiga silmitsi seistakse. Siis pakitakse kiirelt kotid kokku ja läinud nad ongi.
Seepärast peaks ehk vahel ka keskkonnahoidlikkuse ajastul selle vähem tähtsa, ehk inimlooma peale mõtlema. Et kuidas loodus ja inimene saaks koos eksisteerida nii, et kõigil oleks turvaline paik elamiseks. Loomadel metsas ja inimestel nende kodudes. Asugu see siis maal või linnas.
MERIKE KASK, ajakirjanik
