Eesti on oma unikaalse looduskeskkonnaga kui oaas teiste, linnastunud ja enamasti kunstlikult loodud rohelusega Euroopa riikide seas. Tänasel päeval on meie looduskeskkond üsnagi puutumata. Meil on veel alles loomi, linde ning taimi, mis paljudes Euroopa riikides juba suureks harulduseks on muutunud. Euroopa Komisjoni andmetel on 150 Euroopa imetajaliigist ohustatud ligi pool ning kolmandik 520 linnuliigist, 180 roomajast ja kahepaiksest ning 150 kalaliigist. 10 000 Euroopa taimeliigist on ohustatud 3000, päris kadumisele on väga lähedal 27 liiki. Peame väärtustama, et võime oma looduskeskkonnas kohata valget toonekurge, rukkirääku, rabakonna ja teisi, enam linnastunud riikides juba harulduseks muutunud liike.
Et asjad hulluks ei läheks
Selleks, et meie väikesel maal asjad niisama hulluks ei läheks, on vaja loodust teatud vahenditega (kui tahate, siis võib seda ka bürokraatiaks nimetada) kaitsta. On ilus mõelda, et võiksime lihtsalt kokku leppida, kus ja kuidas loodusega kooskõlas tegutseda, elu näitab aga, et vaja on rangemaid nõudeid. Samas tuleb märkida, et Natura alaks olemine ei välista mõne suurema arendustöö tegemist ? see sõltub keskkonnamõju hindamise tulemustest ehk sellest, mida konkreetne arendustöö selles piirkonnas kaitsealusele looduskeskkonnale tähendab.
Kahtlemata tuleb inimestega, keda looduskaitselised nõuded ja põhimõtted enim puudutavad, parimal võimalikul moel suhelda ning neid olukorraga kurssi viia. Selleks on keskkonnaametnikud avalikke koosolekuid pidanud ja maaomanike endi initsiatiivil korraldatud koosolekutel osalenud, artikleid kirjutanud, maaomanikega kirja ja telefoni teel suhelnud ning kui vähegi võimalik, siis silmast silma konsultatsioone andnud.
Nõnda neid töid üles lugedes on näha, et teavitustööd on tehtud päris mitme kanali kaudu ja üsna suures mahus. Kindlasti ootavad maaomanikud aga veelgi personaalsemat lähenemist ja veelgi enam asjakohast avalikku infot. See on ka igati mõistetav ? tegemist on ju nende maad puudutavate piirangutega. Aga ei saa unustada, et samas avab Natura uksed ka mitmetele privileegidele.
Nii on riik toetanud Keskkonnaministeeriumi vahendusel alates 2001. aastast poollooduslike rohumaade hooldamist ja taastamist loodushoiutoetuste maksmise ja loodushoiutööde tegemise lepingute sõlmimise läbi. Maaomanikud ja -kasutajad on saanud toetust selle eest, et teevad heina või karjatavad väärtuslikel poollooduslikel rohumaadel kariloomi. See on aidanud säilitada seni veel esinevaid poollooduslikke kooslusi ja Eestile omast maastikku. Kuue aasta (2001-2006) jooksul on riik selleks eraldanud igal aastal 18,2 kuni 30,1 miljonit krooni. Hooldatud ja taastatud niitude ja karjamaade pindala ulatus 2006. aastal 21 800 hektarini.
Toetusi saab ka tänavu
Ka käesoleval aastal saab taotleda (nüüdsest küll PRIA kaudu) mitmeid toetusi, täpsemalt kolme liiki: lisaks pool-looduslike koosluste toetustele hakatakse uue maaelu arengukava raames maksma Natura 2000 toetust põllumajandusmaadele ning erametsaomanikud võivad hakata taotlema saamatajäänud tulu kompenseerimist. Toetuste taotlemise aktiivseim aeg jääb maikuusse, erametsaomanikud peavad aga pastakad sügisel pihku võtma.
Hetkel on oluline, et toetustest kasu saada võivad inimesed asjakohase info ikka kenasti kätte leiaksid ja siin saavad Keskkonnaministeerium ning tema valitsemisalas olev Riiklik Looduskaitsekeskus paljugi ära teha ? suhelda otse maaomanikega, kasutada oma veebilehte, selgitada toetuste võimalusi nii maakondliku kui üleriigiliste ajalehtede vahendusel jne. Tähtis on, et me ei unustaks looduse kaitsmise kõrval hoida ja kaitsta ka looduskaitsealadel elavaid inimesi. Võin kinnitada, et selles suunas on just kirjeldatud toetuste näol palju tööd tehtud, kahtlemata leiab aga veelgi võimalusi, kuidas nii kaitsealust loodust kui seal tegutsevat inimest väärtustada.
JAANUS TAMKIVI,
keskkonnaminister
