Väiksema kogukonna, küla puhul, lähtutakse üldistest huvidest ja osa kogukonna vajadusi alati ei arvestata. Suure inimkogumi, riigi tegemistes, läheb lugu veel keerulisemaks.
Vaadeldes riigi toimetamist võib väita, et tihti jäetakse tähelepanuta suure hulga kodanike vajadused, mis tingivad kodanike sellest tuleneva loomuliku rahulolematuse. Demokraatia puhul toimuvad selle vastuolu vähendamiseks perioodiliselt valimised. Inimesed saavad valida uued esindajad, kellest loodetakse suuremat abi või vanad poliitikud, kes on ennast tõestanud.
Ometi on rahulolematus pidev ja usaldamatus võimulolijate vastu tekib keskeltläbi aastaga.
Selline suhtumine on tingitud peamiselt poliitikute suutmatusest või oskamatusest omi plaane lahti seletada. Vahel muidugi ei soovitagi end arusaadavaks teha, aga seda juhtub küllalt harva.
Otsustamine arusaadavaks
Tihti annab suurima tagasilöögi osade poliitikute soovunelm oma eksimatusest. Kellegi peas sündinud mõte muudetakse massiteabevahendeid kasutades üldiseks aksioomiks (väiteks, mida pole vaja tõestada) ja siis on kuuldavale, nähtavale paisatud väite seljas hea edasi ratsutada. Enamasti ei vaevuta seletama, mis on plaani pikem eesmärk ja milles tema kasulikkus väljendub.
Eelkõige on see tingitud valijate alahindamisest ja võimu juurde saanud otsustajate kiirest eemaldumisest praktilisest elust. Enamasti kaasneb eelnimetatuga hoolivuse vähenemine. See ei pruugi alati nii olla, aga selle tingib poliitikaga kaasnev grupiimago.
Kui üks Toompea poliitik on näidanud hoolimatust valijate suhtes, siis kandub see osaliselt üle
teistelegi samas töötavatele persoonidele. Pahatihti ei pööratagi sellele tähelepanu, arvates, et küll solvumised ajapikku unuvad. Päriselt see aga nii ei ole.
Olukorra parandamiseks on odavaim ja parim tee, näidata iga langetatud otsuse puhul, mida see kaasa toob.
Oma raha
Et jutt ei jääks üldiseks, toon ühe lihtsa näite. Juba enne Euroliiduga ühinemist kuulutati, et Eesti on valmis võimalikult kiiresti eurorahaga ühinema. Ülepeakaela loobuma oma rahast ja saama Euroopa ühtse rahamasina osaks.
Raporteeriti, kui kiiresti seda võiks teha ja kõik parlamendiparteid, välja arvatud Rahvaliit, olid asjaga nõus. Just nimelt asjaga, sest seletust, mida see kaasa toob, ei antud.
Euroopas, laiemalt kogu maailmas, toimub samas teiselaadne protsess. Nimelt otsivad erinevad kogukonnad oma asendusraha võimalusi.
Huvitaval kombel on selle liikumise eesotsas üks euroraha autoreid Belgia professor Bernhard A.Lieter. Complimentary currencieks nimetatav raha omab palju erinevaid väljendusliike, kuid neid ühendab üks joon. Peamiseks on omada vahendeid kriisiolukordades. Ja mitte ainult. Oma rahasüsteem võimaldab paindlikult kasutada rahvuslikke rikkusi sisemiste sotsiaalprobleemide lahendamiseks ja annab kindluse tuleviku suhtes.
Oma raha ei ole ainult emotsionaalne ühik, see võib olla võti paremaks arenguks.
ANDRUS VILLEM,
Kolumnist
