Eelnevalt olen sulle rääkinud, kuidas ma koos teiste eestlastega Pariisi lennujaamast Montmartre’i kodumajutusse jõudsin. Järgmisel hommikul oli meil plaanis külastada Louvre’i kunstimuuseumi. Kuna seltskonnas reisis noori neide ja nemad tahtsid astuda maailmalinna parimas vormis, läks soengutega aega. Lõpuks sammusime üheskoos Louvre’i klaaspüramiidi poole.
Selleks hetkeks lookles kunstitempli ees järjekord, mis oli postikeste ja lindikestega suureks labürindiks jagatud. Meie ees seisis Vene perekond, taga kaks Jaapani neidu, kõrval hiinlased. Kas oled varem näinud jopega Tiibeti munka? Kuigi selja taha reastus üha enam ootajaid, nihkusime vakshaaval eesmärgile lähemale.
Pooleteise tunni pärast jõudsime sissepääsuni ning siis iseteenindavasse klaaskapikestega garderoobi. Sisestad nelja numbriga koodi ja klõpsad ukse kinni, lihtne. Aga ei olnud lihtne. Osa kappe oli täis, teised kinni tühjana, kolmandad ei sulgunud, mõni uks ripendas ühel hingel. Prantslane ütleb „hors service“, aga venelasest perepea tegi ühesõnalise kokkuvõtte: „Bardak!“ Sidusime joped vööle, ostsime automaadist pileti ja kunstisaali.
Kuhu siis veel, kui mitte maailma kuulsaimat maali vaatama! Kunagi varem olin uurinud siin Vana-Egiptust ja Prantsusmaad kuni jaks otsas. Nüüd olid plaanis Madalmaad ja Itaalia. Itaalia osakonnas, saalis 711, ootab teid Mona Lisa! Lugesime seina pealt, et arvestades streike, on võimalik mõne saali sulgemine või lühem lahtiolek. Ega ometi see saal?
Alustuseks pikk Itaalia galerii. Imelik on vaadata freskosid, mis nagu nahad kloostrimüürilt maha kooritud ning muuseumiseinale kleebitud. Siis maalid.
Hiinlased seisid rühmiti ümber nende ja kuulasid tähelepanelikult giidi. Fra Angelico, Masaccio, Lippi, Botticelli, Mantegna, Tizian, Veronese, Raffael-Raffael-Raffael. Koridori lõpus hiinlased enam nii erksad ei olnud, istusid röötsakil pingi peal, lõõtsutasid ja kogusid jaksu. Minagi otsisin taskust müslibatooni ning närisin seda, kui kedagi nägemas polnud.
Kummast uksest nüüd pöörata? Ahah, 711 Salle des Etats. Saal nagu hiiglaslik kingakarp. Karbi kahel pikal küljel palju suuri maale.
Vaatasin need ära ja suunasin pilgu lühema vastasseina poole. Tühja seina taustal ainult üks pilt pikema küljega 77 cm. Maal paplipuust plaadil, plaat raamis kuulikindlas klaaskastis, kast postamendil, postamendi ees puidust kaar, kaare ees triip vaba põrandat, siis turvalindid ja vaatajate vonklev saba. Jalutasin saba lõppu, milles seismiseks kuluks veel pool tundi.
Põhjamaalasena olen ülejäänud kunstikummardajatest enamasti pool pead pikem. Selle eelisega suunasin pilgu üle peade otse maalini ja saavutasin silmsideme. Nägin Lisa del Giocondot, neiupõlvenimega Gherardini, Firenze siidikaupmehe abikaasat ja laste ema mulle otsa vaatamas. Naist, keda meister Leonardo vaimukate juttude ja pillimänguga lõbustas ning lõpuks tema põselohud õlivärvidega puuplaadile vormis.
Tegelikult tean ma ka selle pildi pisiasju. Sõrmi tooli käetoel, varrukavolte, juuksekiharaid, sambaid aknakaare servades, silda ideaalmaastikul jõge ületamas ning kaljusid sumusse kaugenemas. Isegi imepeent musta siidvõrgust loori naise soengut katmas, mida tavaliselt ei märgata. Otsustasin järjekorrast ära tulla ning Lisa poolele üle minna.
Jalutasin saba esimese otsa juurde, pildi küljele. Seisin turvameeste kõrvale ning jäin vaatama uudishimulikke. Nad tulid ja tulid katkematu voona, kuni jõudsid turvalindi taha. Lapsekärud ja ratastoolid lasti lindi eest läbi klaaskasti lähistele. Kas lootuses imelisele tervenemisele? Kas tabamaks Ilu ja Saladuse puudutust? Vahel seisatus inimene selleks, et kasutada oma 30 sekundit maali vaatamiseks. Tihti aga selleks, et pöörata naeratusele selg, püüda end telefoni kaadrisse ning vajutada nupule. Ning siis Facebooki! Mina ja Lisa!
Seisin ning vaatasin lähenevaid inimesi. Nad tulid, sooritasid toimingu ning liikusid edasi. Elasid seltsielu enne ja pärast kohtumist. Mõnel viltuse silmalõikega inimesel olid ees kaitsemaskid. Väga õige, sest Pariisi olid jõudnud esimesed teated Aasias levivast nahkhiireviirusest. Mis siis, kui viirus kandub Lisani, kaotab tema lummavalt lahke ilme, paneb õlgu katvat tumedat salli tiibadena lehvitama?
Inimesed tulid kümnete ja sadade kaupa, nagu nad on tulnud varem miljonite kaupa. Kas nad olid kõik ühtemoodi. Ei, nad olid kõik erinevad, sageli ka sära silmas. Seda paistis maskide tagant, läbi prillide ja klaaskasti. Vaatasime ning igav meil ei hakanud. Minul ja Lisal.
Jaanus Järs,
Pariis-Luua
