Nädalavahetusel peetud linnadevahelisel linnuvõistlusel lõi tänavu kaasa koguni 12 linna ehk rohkem kui kunagi varem. Nagu oodata oli, märgati kõige rohkem kevadet ikka Lääne-Eestis ja saartel. Linnade arvestuses nähti kõige enam liike taas Haapsalus (59), vaid kaks liiki vähem – 57 saadi kirja Kuressaares. Liigirikkaimaks sisemaalinnaks kujunes samuti harjumuspäraselt Tartu, kus kolm võistkonda nägid-kuulsid kokku 47 liiki. Meie saime Kärdlas 43+2 liiki.
iii
Kärdla linnurallil osalesid Vello Tarning, Leho Aaslaid ja siinkirjutaja. Kokku pidime saama laupäeva hommikul kell 5 surnuaia juures. Mu õpilased arvasid, kui neile reedel linnurallile mineku plaanidest rääkisin, et “imelikud sõbrad sul”.
Leho ja Vello olidki umbes sel ajal kohal, mina jõudsin pool tundi hiljem, aga siis juba Kärdla-Käina maanteel linnapiirile. Pingutasime seal kakku kuulata.
Kakk ja räts jäid kuulmata
Üks Kärdla mees oli rääkinud, et sealkandis on ka kõrvukräts, aga meist keegi ei olnud selle rätsuga varem kohtunud, nii et ootused olid suured. Loodetud kakk ja räts kostusid varahommikuses lumesajus rohkem nagu käbliku, ronga, sookure ja rasvatihasena. Nii saime küll nimekirja avada, kuid kodukakk ja kõrvukräts jäid sellest siiski välja.
iii
Leho ütles, et tema kuulis veel musträhni, aga meie Velloga tirri (musträhni nimi hiiu keeles- toim.) ei kuulnud. Arvasime, et kohtame teda päeva jooksul veel, sest Leho oli nädal varem näinud tirri mängu bensiinijaama juures, aga meie teda kahjuks ei näinudki.
iii
Siis läksime maavalitsuse juurde, et kuulata, millised linnud maavanemale laulavad. Mina kuulsin pöialpoisi kutsehüüdu, aga meestel läks see kõrvust mööda ja pärast linnuke enam häält ei teinud. Lootsime, et kuuleme ka mõne tedre ära (sest Haapsalu omad said eelmisel aastal tedre kirja ja meie tahtsime ka), aga nagu ikka elu olulistel hetkedel, oli tuul teiselt poolt. Nii et paremal juhul võisid tedred meid kuulda. Saime kirja sinitihase ja siisikese.
iii
Siis trügisime bensiinijaama juurest mere äärde. Nägime nelja põldlõokest, kes Kärdla poolt tulid. Aga Leho koputas meie südametunnistusele ja ütles, et me oleme siiski paarisaja meetri võrra linna piiridest väljas ja nii jäid lõokesed kirja panemata.
Lauk, sõtkas ja luiged
Sõitsime Rannapaargu juurde. Esmalt tervitas meid ülelennuga hallhaigur. Otsustasime Velloga pisut einestada, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest Leho sättis toru üles ja hakkas õige pea hoogsalt kätega vehkima. Tuli vaatama minna. Põhjuseks oli väikekoskla isalind, kes jää- ja rohukosklatega kaldavees koos ringi ujus. Leho uuris veel pikalt läbi toru kaldaäärseid tegutsejaid ja leidiski nende seast meriski jääkaane serval kõndimas.
iii
Samal ajal muutus nähtavus järjest tagasihoidlikumaks – merel oli udu ja lisaks hakkas jälle sadama lund.
iii
Nii palju, kui kaasas olnud torudesse ka ei vaadanud, ühtki auli meil merel tuvastada ei õnnestunud. Vello arvas, et küllap nad on Lehtma pool merel, aga sinna ei ulatu kahjuks Kärdla linna piirid. Küll näitasid end Kärdla rannas lauk, sõtkas, kühmnokk- ja laululuik, samuti kajakad – tõmmu, hõbe, kala, naeru. Muidugi ka kormoranid, sinikaelad ja ristpardid. Teisel pool piirivalve maja nägime piilparte. Leho võttis ühendust Läänemaa rahvaga ja pidi kadeduseuss hinges kuulutama, et neil on laanepüü.
iii
Edasi võttis külm minu üle võimust ja nii tegime mõned vaatlused läbi (avatud) autoakna – hallrästas, musträstas, kuldnokk, metsvint, talvike, urvalind, hallvares, harakas, hakk, kodutuvi, koduvarblane, põldvarblane.
iii
Meil ei olnud ikka veel ühtegi rähni, lõokest, leevikest ja linavästrikku. Salamisi lootsime ka Kärdla seitsmele “jõele”, et vesipappi näha. Ei näinud. Küll andis Kärdla Gümnaasiumi endine kooliaed nimekirja leevikese. Vello õuelt “korjasime” põhjavindi ja punarinna. Tõsi, viimane küll ennast ei näidanud, aga laulis armulikult veidi pooliku laulu.
iii
Et Leho pidi kella 11ks kooriproovi minema, siis jätkasime Velloga.
iii
Lumesadu muutus täiesti mäsuks. Kiriku juures pargis lendas meist üle lõoke, keda saba pikkuse järgi võis vast põldlõokeseks pidada, kuid tiheda lumesaju ja tuule tõttu seda päris kindlalt öelda ei saa. Justkui oleks olnud vähe pikem saba, aga …
iii
Rannapargis nägime veel väike-kirjurähni. “Tänaseks keik,“ otsustasime.
iii
Kahe nädala pärast on ju jälle kevadine linnuloendus ja uus põhjus kokku saada.
Kokku edastas laupäeval oma tulemused MTÜ Läänemaa Linnuklubi juhi Tarvo Valneri sõnul 18 erinevat võistkonda, mille taga oli 46 linnuvaatlejat.
Üldtulemustes aga hiline kevad ja kehv ilm silmnähtavalt ei peegeldunudki – tänavu saadi kirja 94 linnuliiki mulluse 104 asemel. Kui võtta ette aga näiteks mõnd linna omaette, siis oli erinevus päris suur. Näiteks Haapsalus nähti-kuuldi eelmisel aastal kokku 79 liiki ehk 20 liigi võrra rohkem kui sel kevadel.
Liigid, mida vaadeldi vaid ühes linnas
Haapsalu: rooruik, nõmmelõoke, linavästrik, hele-urvalind
Kuressaare: viupart, soopart, punapea-vart, suurkoovitaja, liivatüll
Kärdla: merisk, tõmmukajakas, punarind
Pärnu: värbkakk, hangelind
Suure-Jaani: kanakull, jäälind
Tallinn: nurmkana, tait
Tartu: kodukakk
iii
KADRI PULK
