Jõgeva linnaraamatukogu sai tänavu saja-aastaseks. Seda olulist tärminit on tänavu tähistatud juba mitme ettevõtmisega, möödunud reedel peeti aga ära ka “päris” sünnipäevapidu.
Sellest, kui oluline asutus on tänapäeval linnaraamatukogu, andis tunnistust asjaolu, et sünnipäevapeo õnnitlustevoor kestis peaaegu terve tunni. Enamik kõnelejaid rõhutas seda, et raamatukogu pole tänapäeval mitte lihtsalt koht, kus hoitakse ja kust laenutatakse raamatuid, vaid ka oluline kogukonnakeskus, kus käiakse näitusi, kontserte, kirjandusõhtuid ja muid kultuurisündmusi nautimas. Ning et Jõgeva linnaraamatukokku on hea tulla juba sellepärast, et see on hea auraga koht, kus sind ootavad ees ääretult toredad inimesed eesotsas direktori Sirje Naritsaga.
“Raamatukogutöötajad tegelevad igaühega personaalselt, umbes nagu arstid patsientidega,” tõdes Jõgeva muusikakooli direktor Merike Katt. Jõgeva maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialist Tiina Tegelmann lisas, et ükskõik missuguse maakondliku sündmuse kirjandusliku sõna abil ilmestamiseks ja mõtestamiseks tal abi vaja on olnud, Jõgeva linnaraamatukogust on ta seda ikka saanud.
“Raamatukogu on nagu igapäevane must leib,” sõnas kauaaegne Laiuse raamatukogu direktor ja värske pensionär Asta Leiten. “Kui seda äkki enam laual pole, siis tunneme sellest teravat puudust. Ilmselt on igaüks seda mõnel reisil kogenud.”
Asta juhtis tähelepanu ka sellele, et kui poliitikud alles räägivad haldusreformist, siis raamatukogud on selle mõnel pool isekeskis juba ammu ära teinud. Näiteks on Jõgeva linna ja valla raamatukogude töö suisa lahutamatult seotud.
Et linnaraamatukogu 100. sünnipäevaks ilmus asutuse ajalugu käsitlev raamat, millest igaüks ise tarkust taga nõuda võib, meenutati olnud aegu sünnipäeval vaid põgusalt. Rohkem räägiti ikka linnaraamatukogu ja üldse raamatukogude rollist praegusajal. Sel teemal tegi kaasakiskuva ettekande Tartu Ülikooli Raamatukogu kogude direktor Kristina Pai, kes on lapsepõlve veetnud Jõgeval ja käinud praeguses linnaraamatukogu hoones lasteaiaski.
Palju funktsioone
Kristina Pai sõnul on raamatukogud Eestis ja mitmel pool mujalgi kõige populaarsemad kultuuriasutused. Eestis kasutab iga kolmas inimene rahvaraamatukogu ja käib seal vähemalt viis korda aastas. Seal õpitakse ja õpetatakse, seal toimuvad kultuurisündmused ja ühistegevus. Neis paikades, kus rahvamaja pole, on raamatukogu ainus sisuka aja veetmise koht. Ajal, mil suletakse panga- ja postkontoreid, tuleb raamatukogul mõnikord üle võtta ka nende funktsioonid.
“Raamatukogu on mitmel pool ainus märk riigi kohalolekust ja sotsiaalsest hoolivusest,” ütles Kristina Pai.
Tema sõnul on mujal Euroopas leitud raamatukogudele traditsioonilise tegevuse kõrval mitmeid uusi funktsioone. Mõnel pool tutvustatakse raamatukogudes näiteks uusi nutiseadmeid. Raamatukogus nähtu põhjal teab inimene otsustada, mida endale koju soetada. Rootsis on aga linnaraamatukogud ostnud endale arvutiprogramme, mida inimestel nii harva vaja, et neid koju soetada pole mõttekas. Raamatukogus saab neid kasutada ja sealne töötaja õpetab, kuidas.
Kristina Pai sõnul on raamatukogud praegusel internetiajastul veel tähtsamakski muutunud kui varem: info hulk maailmas kasvab geomeetrilises progressioonis ja üha olulisemaks muutub selles orienteerumise ja kriitilise lugemise oskus. Seda aitavad omandada raamatukogud.
Lugemine on loomine
Inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor Neil Gaiman kirjutas hiljuti ajalehes The Guardian, et teadlased on avastanud otsese seose inimese lugemuse ja kuritegelike kalduvuste vahel. Mida rohkem laps loeb, seda vähem on karta, et temast saab tulevikus kurjategija. Ning lugeda tuleb just ilukirjandust. Seda tehes töötab aju hoopis teisiti. Ilukirjanduse lugemine on loominguline tegevus, sest aju konstrueerib selle juures täiesti uue maailma. Televisioon pakub neid maailmu meile valmis kujul.
“Kitsastel aegadel ostetakse koju vähem raamatuid. Kui vähendada majanduslanguse ajal raamatukogude eelarvet, oleks see niisama tark tegu kui haigla sulgemine katku ajal,” ütles Kristina Pai.
Kaks asja, millest raamatukogu sünnipäeval eriti palju räägiti, olid raamatukogu kauaaegse juhataja Jelizaveta Siimeri teekeetmise oskus ja raamatukogu uus maja. Jelizaveta ehk Liisa, nagu teda raamatukogus ikka koduselt kutsutud on, tuli Karjalast Eestisse elama 56 aastat tagasi. Jõgeval jõudis ta raamatukogutööd teha nelikümmend aastat ning kõik, kellel oli õnne temaga koos töötada, mäletavad tema pühendumist raamatukogutööle, tema rõõmsat meelt ning seda, kuidas ta ikka rõhutas, et tee peab olema kuum ja kange. Samas ei maksa unustada, et ta oli esimene kõrgharidusega raamatukogutöötaja Jõgevamaal. Legendaarne Liisa oli kohal ka raamatukogu sünnipäeval.
Raamatukogule uue, nüüdisaegsema ja suurema maja ehitamise vajadusest räägiti sünnipäevapeol nii palju, et kui iga sõna, mis sel teemal öeldi, oleks muutunud kiviks uue maja seinas, siis oleks kolmandik majast praegu juba valmis. Ene Sööt kirjutab vastilmunud raamatus “Jõgeva raamatukogu lugu”, et linnaraamatukogu hoone, mis on ümber ehitatud vanast lasteaiast, on ammu kitsaks jäänud nii raamatutele kui ka lugejatele.
“Ootame juba kümmekond aastat lahendust meie ruumiprobleemile, kuid… poliitikud aina vahelduvad, lubadusi lükatakse edasi ja meie uue maja ehitus on järjekorras ikka igavene teine…”
Sünnipäevapeol avaldati lootust, et uut maja ei tule oodata sada aastat. Seda loodavad arvatavasti kõik raamatukogu tänulikud lugejad.
RIINA MÄGI
