MAKTUD TEKST
Tõnu Pärtel
kandidaat nr 196
Keskerakond
„Vaata, kui kena, ajahamba poolt puretud talu.“ „Saaks kasvõi ühegi suve elada just niisuguses romantilises paigas!“ See on tuttav kahekõne igaühele, kes on näinud kultusfilmi „Mehed ei nuta“. Olgu selle filmilooga, kuidas on, aga päris maaeluks ainult nostalgilisest õhkamisest ei piisa.
Mida siis selleks vaja on, et inimesed maale elama tuleksid ja siia jääksid? Sõnades ei midagi keerulist: head elukeskkonda. Sellele saab omavalitsus targa tegutsemisega hästi kaasa aidata.
Peamine maal elamise eeldus on mõistagi töö ja teenimisvõimaluste olemasolu. On levinud arvamus, et ettevõtte loomine maapiirkonnas on raskem kui linnas. Ettevõtjana tean, et maal on võimalik oma äritegevust arendada, kuid selleks peavad olema loodud vajalikud tingimused.
Esmalt on tarvis korralikke teid – ettevõtjal kauba vedamiseks, elanikel selleks, et jõuda tööle, kooli, lasteaeda, poodi, arsti juurde jne. Arusaadavalt ei ole võimalik panna kõiki külateid kõvakatte alla nüüd ja kohe, aga see peab olema eesmärk. Põltsamaa linnas ja selle ümbruses toimuvat nähes julgen arvata, et see ei olegi kuigi kauge tulevik. Mul on hea meel, et eelmisel aastal sai korda Umbusi-Annikvere tee paari-kilomeetrine tolmav lõik, mille pärast minu kodukülas pea 15 aastat riigile ja vallale palvekirju saadeti. Kaugelt vaadates paistis see ilmselt pseudoprobleem, kohapeal oli aga siiras mure. Järgmiseks suureks eesmärgiks peaks saama kõvakate Pikknurme-Umbusi-Kamari teele. Kohalikele olulised teed tuleb viia kõvakatte alla – romantilised kruusateed tänapäeval paraku elu küladesse ei too.
Korralike teedega koos peavad käima hästitoimivad ja säästlikud transpordilahendused, sest liikuma peavad ka need, kes ei saa või ei soovi endale autot soetada. Hajaasustusega piirkonda sobib paindlik nõudepõhine ühistransport. Rahvarohkemates kohtades tasub kaaluda isesõitvaid busse. Arvestades roheleppest tulenevate suundumustega, võiks selline katseprojekt juba lähiajal Põltsamaa kesklinna ja Puhu risti vahel käivituda.
Hea elukeskkond tähendab loomulikult ka head kodulähedast kooli ja lasteaeda ning muud, mida pered ikka vajavad, aga tänapäeval tingimata ka kiiret internetti. Siingi saab omavalitsus koostöös riigiga kaasa aidata, et linna- ja maapiirkonna võrdsust suurendada.
Kui esmased eeldused on täidetud, hakkab justkui iseenesest kujunema kogukond, kes omakorda elu edenemist kiirendab. Külaelu arenguks on tähtsad kohalike inimeste head ideed ja kaasalöömine. Ent ka parimate mõtete elluviimiseks on vaja raha. Umbusi külaseltsi liikmena olen rahul, et vallavalitsus on meie kogukonna tegemisi nõu ja jõuga toetanud. Leian, et edaspidi peaks kaasav eelarve jagunema võrdsemalt linna ja maa vahel. Oleks väga tore, kui sellega saaks toetada ka mõnda head mõtet vähem tähelepanu saanud piirkonnast, olgu näiteks Eskust.
Räägin maaelust nii pikalt seepärast, et tunnen seda hästi. Tegelikult seisneb valla areng aga linna ja maa tasakaalus. Põltsamaal on viimasel ajal tänu tublide inimeste koostööle toimunud kiiremad muutused. Kaunis linnasüda ja huvitavad vaba aja veetmise võimalused aitavad Põltsamaal väärikalt silma paista ja loovad mõnusama elukeskkonna. Tugev vallakeskus ja maapiirkonnad peaksid toimima loomulikus sümbioosis ja toetama teineteist – on ju enamiku põltsamaalaste juured külades, aga külaelanikel on vaja ka linna. Tugevamini peaks esile tõusma ka väiksemad keskused nagu Puurmani.
Kui põhilised hea elukeskkonna eeldused on täidetud, siis ei tohiks ettevõtlikul ja tahtmist täis inimesel küll vahet olla, kas elada Tallinnas, Tartus või Tapikul. Eri piirkondade inimeste ja ettevõtete probleeme mõistes ja koos lahendusi otsides suudame luua tervikliku ja hästi toimiva valla. Soovin rohkem tulevikku vaatamist ja vähem vastandumist.
