15. märtsil möödub 100 aastat kauaaegse Palamuse kooli õpetaja ja kultuuritegelase Linda-Johanna Kaprali sünnist. Samal päeval kell 13 toimub Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis Linda Kaprali mälestuspäev, kuhu on oodatud kõik huvilised.

Linda-Johanna Kapral (neiupõlves Sibrits) sündis Läänemaal Vigalas. Pere kolis Virumaale Aa külla, kui Linda, kes oli pere noorim laps, polnud veel aastanegi. Lapsepõlvemailt jäid Lindale meelde sealsed suured metsad ja eriti ojad, mis voolasid, kadusid maa alla ja tulid uuesti mõne meetri pärast nähtavale. Metsade keskelt viis metsavahist isa Linda pühapäeva õhtuti või esmaspäeva hommikuti Lüganusele kooli. Kuueklassilise algkooli lõpetas ta tänu headele teadmistele viie aastaga: koolijuhataja Eerde soovitusel jättis ta viienda klassi vahele.

Linda isa oli koolis käia saanud küll vähe, ent Linda on temast rääkinud kui lugemishimulisest ja ajaloohuvilisest inimesest, kes oli kirjutanud ka Vigala-ainelise raamatu. Üks isa õpetus oli Lindale jäänud meelde kogu eluks: räägi alati tõtt, aga enne, kui ütled, pead teadma, kus ja kuidas sa seda ütled ja mis sellest kasu võib tulla.

Koolijuhataja Eerde soovitas Lindal minna edasi õppima Rakvere Õpetajate Seminari, sest sel ajal polnud seal õppemaksu ja sai elada internaadis. Linda sõnul olevat tolleaegne koolidirektor Jüri Parijõgi enne lõpetamist tulevastele pedagoogidele öelnud, et nad on maa sool ning peavad sekkuma igal pool ja kõikidesse asjadesse.

Lehekuulutusest tööpakkumist lugenud, astus Linda 1929. aasta kaunil suvisel hommikul Kaarepere jaamas rongilt maha ning sammus ootusrikkalt, kingad näpus, üle soo Palamuse poole. “Kaarepere ja Palamuse vaheline tee oli veel pooleli. Maastik oli väga ilus, suured ja kõrged metsad olid igal pool,” meenutas Linda.

Saksa keele ja laulmise õpetaja kohale oli palju soovijaid, eelistatud olid meesõpetajad. Vaatamata sellele osutus valituks pikkade süsimustade patsidega noor õpetajanna Linda Sibrits. Siit leidis ta kaaslase ja Palamuse sai koduks kolmele tütrele — Madele, Marile ja Mallele. Pool  sajandit jagas ta sügavaid teadmisi Palamuse ümbruse mitmele põlvkonnale ja oli ka tunnustatud kultuuritegelane.

Õpilasi kasvatas Linda Kapral headuse ja mõistmisega. Tema töökus, sihikindlus, taktitunne ja sõbralikkus avasid talle õpilaste südamed, tagasid austuse ja lugupidamise. Kaprali-memm, nagu teda hellitavalt kutsuti, on öelnud: “Püüan ennast tagasi mõelda nendesse eluaastatesse, millesse õpilane parajasti jõudnud. See tagab ka nende mõistmise.”

Heade tulemuste saavutamisel pidas ta möödapääsmatuks vajadust endale selgeks teha, mis on kõige olulisem, mis tuleb tingimata õpilasteni viia ning milline on see eesmärk, mis tuleb igal juhul saavutada.

Igaks peoks näidend

Linda Kapral õpetas peale oma põhiainete saksa keele ja laulmise veel kunstiajalugu, ent tema käe all laulsid ka koorid ning õpiti ja lavastati näidendeid. Näitemängu oli Linda teinud juba seminaris. Palamuse õpilastega tõi ta näidendi lavale igaks koolipeoks. Esimene näidend, mille Linda lavastas, oli “Lumivalguke ja seitse pöialpoissi”. Oskar Lutsu 50. sünnipäevaks lavastas ta „Kevade“. “Kristallkingakesega” saavutati rajoonis esimene koht. Linda sõnul tuli valida sellised näidendid, kus oleks rohkelt osatäitjaid, sest kõik tahtsid ju mängida. Paljud olid nõus olema kasvõi puud, lilled või kivid. Kui osi kõikidele soovijatele ei jagunud, tuli neid vahel juurdegi mõelda.

Linda Kapral oli klassijuhatajaks viiele lennule, kellest esimesed lõpetasid Palamuse 6-klassilise algkooli, teised aga juba keskkooli. Tolleaegne direktor Evald Kägo on öelnud, et klassijuhatajana oli Linda laste tõeline kasvataja, sellest ka hüüdnimi Memm. Käidi koos ekskursioonidel, tehti õpetaja pool ühiseid pannkoogiõhtuid, õpiti näidendeid. Isetegevuskontsertidega teeniti klassile raha ekskursioonideks. Memm oskas õpilased ühte liita, keegi ei jäänud tegevusest kõrvale.

Läbi pori proovi

Laulmine oli Palamusel juba pikka aega olnud väga heal järjel. Juba 1842. aastal oli köster Michael Nieländer asutanud Palamusele laulukoori ja 1922. aastast tegutses koolijuhataja Aleksander Jaegeri poolt asutatud Palamuse lauluselts. Linda kui lauluõpetaja võeti kohe koori, kus käis laulmas väga palju rahvast Kudinalt, Soomeverest, Luualt, Navalt ja mujalt. Hiljem hakkas Linda ise koore ja ansambleid juhatama.

Hans Mölderi poolt 1870. aastate alguses asutatud puhkpilliorkestrist, mille tegevus oli küll vahepeal katkenud, kasvas 1934. aastaks välja Palamuse sümfoniettorkester, mida juhatas Otto Tamm ja mis oli kaastegev mitmete tuntud operettide, nagu “Silva”, “Mariza”, “Hallo, Dolly”, “Lõbus talupoeg”, “Dollarite printsess”, “Onupoeg Bataaviast” ja “Lahkumisreis”, lavastamisel. Jällegi tuli Palamuse ümbrusest palju rahvast kokku — kes jalgsi, kes ratta või hobusega.Linda Kapral on meenutanud: “Orkestri esimene viiul, Kuremaa kooli direktor M. Vask sõitis Palamusele suure vihmaga, kõik ilm oli pori täis. Ja meie siis aknast vaatasime, kuidas direktor Vask tuli, viiulikast ja jalgratas pea kohal, läbi vihma orkestriproovi… Aga mängida ta tahtis ja teisi alt ei vedanud. Võttis endal mantli seljast, raputas kuivemaks, võttis pakiraamilt viiuli ja istus oma kohale. Nägu oli tal selline, nagu oleks väljas paistnud päike. Umbes kella 12 ajal öösel hakkas jälle rattaga kodu poole rühkima.”

Linda Kapral osales nii operettides kui näidendites, mõnikord neid ka lavastades. Tuletõrjeseltsis lavastati tuntud näidendeid, nagu “Mikumärdi”, “Kauka jumal”, “Inimene silla all”, “Indrani talu”, “Niskamäe naised”, “Neetud talu” ja “Parvepoisid”. “Libahundi” lavastusse sobis noor mustade juustega Linda imehästi Tiinat mängima.

Imetlemist väärib Linda Kaprali tahe olla 52 aastat õpetaja ja tema suutlikkus nii paljudele midagi väga vajalikku kaasa anda. Tal oli alati aega ja tahtmist teisi ära kuulata ja nõu anda. Temas oli elurõõmu, lõbusust, korraarmastust, ettevõtlikkust, tarkust ja kogemusi. Endine Palamuse kooli direktor Evald Kägo on Linda Kaprali kohta öelnud, et tema äärmine kohusetunne oma töö suhtes, taktitunne ning lugupidav suhtumine õpilastesse, lapsevanematesse, kaastöötajatesse ja üldsusesse oli põhjuseks, miks rahvas pidas teda oma õpetajaks ja austas teda.

Auväärt õpetaja Linda Kaprali pikk elutee jõudis lõpule 4. veebruaril 1996.

Linda-Johanna Kaprali sünnist möödub homme sada aastat. 

TIINA KIVITS, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi teadur