Et Christina lilli kui inimesi vaatleb ja nende loomust lahti mõtestada püüab, pole mingi ime: ta on neljakümneaastase staa?iga psühholoog. Viimased kakskümmend aastat ? kuni pensionile jäämiseni tänavu suvel ? töötas ta Turu Vaimse Tervise Keskuses pereterapeudina.
Kunsti, täpsemalt akvarellmaali juurde jõudis ta tänu oma abikaasale, Kaarina-Piikkiö rahvaülikooli rektorile Olli Kuusistole. Neliteist aastat tagasi hakkas Olli nimelt korraldama nn Põhja kunstilaagreid, milles andsid tooni kolme sõpruspiirkonna, Kaarina, Jõgevamaa ja Enköpingi (Rootsi) kunstnikud, ent kuhu sattus huvitavaid tegijaid ka teistest Läänemere äärsetest maadest. Neis laagrites muutus Christina kui iseenesest pealtvaatajast kaasalööjaks ning tegi hiljem läbi ka akvarellikursused oma kodulinnas Pargases.
Sinised laigukesed
“Kõik algas pintsliga paberile tehtud sinistest laigukestest,” ütles Christina naerdes. “Hiljem tundsin aga, et maalides on võimalus leida tee omaenda hinge.”
Tõepoolest: inimene, kes teisi psühholoogiliselt nõustab, peab aeg-ajalt ka ise hingeabi saama. Christina õppis ennast ise aitama maalimise abil.
“Maalima hakkamine nõuab tegelikult päris suurt julgust,” ütles Christinaga kümmekond suve koos “kunstilaagerdanud” Jõgeva akvarellist Eike Salu. “Christina on nende aastate jooksul kõvasti arenenud. Ta ei püüa algaja moodi detailide kallal nikerdada või õigemini pole ta seda vist kunagi teinudki, sest ta on kaua aega n-ö asja sees olnud ja algusest peale õiget õpetust saanud.”
Eike sõnul on algajal maalijal tavaliselt hirmus kirg kõike fotograafilise täpsusega kujutada, kuigi tegelikult on oluline (eriti akvarelli puhul!) välja tuua kujutatava olemus ning haarata pigem tervikut kui detaile. Christina on seda algusest peale mõistnud ? võib-olla tänu sellele, et Põhja kunstilaagrite põhijuhendaja Ari Laitinen on nende ammune peresõber ja akvarelliteema tema jaoks seetõttu varasemastki tuttav.
Uudishimulik sinine
Et Christina lillede ja inimeste vahele paralleele tõmmata armastab, paistab välja ka tema akvarellide inimtunnetele viitavatest allkirjadest: “Aimdus”, “Ootus”, “Elurõõm”, “Helesinine unistus” jne. Kolmest moonist koosnevale kompositsioonile on ta pannud koguni allkirja “Kolmikdraama”. Üks väheseid abstraktseid pilte on aga allkirjastatud kui “Uudishimulik sinine”. Ning uudishimu ja otsimist ? näiteks abstraktse kujutamise võimaluste kompimist ? on selles pildis tõepoolest.
Küsimusele, kas nüüd, puhkepalgalisena, on ta täielikult maalimisele pühendunud, vastas Christina, et paraku mitte. Osa ajast kulub tal ka praegu siiski veel tööle: ta osaleb koos mitme riigi spetsialistidega laste loovust uurivas Euroopa Liidu ühisprojektis. Lisaks sellele naudib ta nüüd täiel rinnal sõprade ja tuttavatega suhtlemist.
“Tööl käies jäid mul sotsiaalsed kontaktid napiks,” ütles Christina. “Nüüd püüan kaotatut tasa teha ja end sel viisil isiksusena arendada. Samuti püüan olla natuke parem vanaema oma kahele lapselapsele.”
Kuigi Põhja kunstilaagrite sari on nüüdseks lõppenud, on neis tekkinud sõprussidemed endiselt tugevad. Christina Metheri Jõgeva-näitus, mis on tema esimene tõsisem isiknäitus üldse, saigi teoks tema siinse sõbra Gennadi Lapini juhitava akvarelligalerii Kala vahendusel. Kui Kala-galerii paneb veebruaris oma kogusid tutvustava näituse üles Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse, saab seal näha ka mõningaid Christina Metheri töid.
RIINA MÄGI
