Kui kaua aega kurdeti selle üle, et Eestis pole arstiteaduskonna üliõpilastel võimalust abiarstina töötada, siis nüüd on selline võimalus olemas, ainult sellest teatakse suhteliselt vähe. Jõgevamaalt pärit meditsiinitudeng Liis Maarand veetis aga juba tänavuse suve Jõgeva Haiglas abiarstina töötades ning jäi saadud kogemusega rahule.
Kui paljud noored valivad arstikutse oma vanemate eeskujul, siis Liis Maarand enda kohta sama öelda ei saa: tohtreid nende suguvõsas varem pole olnud ning mingil hetkel tahtis ta hoopis politseinikuks saada. Pärast Jõgeva Gümnaasiumi lõpetamist astus ta siiski Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.
“Ühe tõuke sellise otsuse tegemiseks sain arvatavasti naabruses elavalt bioloogiaõpetajalt Marika Liivilt, kes nägi, et tema aine mul hästi läheb,” ütles Liis Maarand. “Riigieksameid valisin igal juhul juba sellise arvestusega, et need arstiteaduskonda kandideerida võimaldaksid.”
Nüüd on tal seljataga viis aastat meditsiiniõpinguid ning et suve mitte niisama mööda lasta, otsustas ta kevadel uurida, kas Jõgeva Haigla leiaks talle mingit erialast rakendust. Haigla, nagu selgus, oli noortest töökätest väga huvitatud ning palkas Liisi peaaegu terveks suveks abiarstiks. Tema juhendaja kohustused võttis enda kanda haigla ravijuht Kalle Piiskoppel.
“Abiarstina töötatud aeg oli päris raske, aga huvitav, sest õppisin iga päev midagi uut,” ütles Liis Maarand. “Sain aimu haigla üldisest töökorraldusest, õppisin raviplaani koostama, sain teada, millistel näidustustel haige välja tuleb kirjutada jne. Suu peale kukkunud ma õnneks pole, nii et kui ma midagi ei teadnud või ei osanud, siis läksin julgesti vanemate kolleegide käest küsima.“
Väiksem haigla parem
Enda sõnul sai Liis Jõgeva Haiglast väga hea praktika, sest tal lasti seal väga palju oma kätega teha.
“Ka ülikoolis on meil praktikumid, kus me näeme patsiente ja saame nendega suhelda. Me näeme pealt ka protseduure, aga ise me neid teha ei saa. Siin sain ma aga nii mõndagi protseduuri, näiteks gastroskoopiat teha proovida,” ütles Liis Maarand. “Hea oli ka see, et mu juhendaja oli üsna laia profiiliga. Tänu sellele ei ringelnud ma kogu aeg ühtede ja samade haiguste ja ravimite keskel, nagu see suures haiglas väga kitsa eriala spetsialisti juures oleks olnud. Ses mõttes ongi hea praktilisi kogemusi väiksemast haiglast otsida. Siin olid kõik teisedki arstid peale juhendaja lahkesti nõus oma teadmisi jagama.”
Jõgeva Haigla patsiendid on Liisi sõnul enamasti eakamad inimesed, tervisemuresid on neil tavaliselt rohkem kui üks.
“Mõnikord saad aga patsienti kuulates aru, et järjekordne röntgenipilt, mida haige hirmsasti teha lasta sooviks, olukorda ei paranda, sest rohkem oleks tal vaja lihtsalt inimlikku tähelepanu,” ütles Liis. “Vahel saab eakate patsientidega naljagi. Näiteks kuuleb nende suust igasuguseid vahvaid ütlemisi.”
Inimelu ajalikkusest sai Liis abiarstina töötamise ajal tunnistust ühe kurva juhtumi kaudu. Ühel hommikul mõlkus tal meeles küsimus ülelaua-kolleegile, eakale ja kogenud dr Brigitte Kuttile, ent ei leidnud teda haiglasse tulles eest. Dr Kutti laual põlevale küünlale ei osanud ta tähendust anda, kuni kuulis koosolekul, et heatahtlik vanem kolleeg oli eelmisel õhtul otse tööpostilt igavikuteele asunud…
Erialavalikut ei kahetse
Kui noorte arstide koolitamisest leheveergudel räägitakse, siis enamasti selles kontekstis, et koolitame küll, aga mitte enda, vaid Soome jaoks. Liis Maarand vähemasti praegu küll Soome minekust ei unista.
“Mina pole Tallinnas elanud ega Soome teleprogramme vaadates lapsest saati keelt omandanud, nii et ilma keelekoolituseta ma lahe taha minna ei saaks. Haiglas on arstil ju vaja väga palju patsientidega suhelda. Kui me teineteisest aru ei saaks, kannataks ravi kvaliteet,” ütles Liis Maarand. Tema sõnul teeb asja keerulisemaks see, et kui muu maailm kasutab arstiteaduses palju ladina keelest tulnud termineid, siis soomlased on iga asja kohta oma sõna välja mõelnud.
Erialavalikut Liis senini kahetsenud pole. Põhiõpet on tal jäänud veel aasta ning sellele järgneb veel kolm kuni viis aastat residentuuri.
“Tuleval kevadel on lõpueksamid ja siis tuleb hakata valmistuma residentuuri sisseastumiseksamiteks, nii et tuleval suvel võib-olla polegi tahtmist tööle minna. Seega oli tänavune suvi parajaim aeg esimeste arstikogemuste omandamiseks,” arvas Liis.
Tema juhendaja Kalle Piiskoppel polnud temast rääkides kiitusega kitsi.
“Liis on tegus inimene: pani igal pool käed külge ega löönud millegi ees põnnama,” ütles ta. “Ta on koolis korralikult õppinud ja hea teoreetilise pagasi omandanud. Pidin temaga suheldes ka ise sõnu valima, et ma millegagi ei eksiks ja noore kolleegi ees häbisse ei jääks. Liis on ka tugev pragmaatik: ta teeb suurepäraselt vahet, kus lõpevad emotsioonid ja algab tõeline haigus. See annab talle head eeldused tubliks arstiks saada.”
Kes on abiarst?
Möödunud aasta lõpus vastu võetud Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse kohaselt on abiarst tervishoiutöötaja registreeringut mitteomav isik, kes osaleb terviseteenuse osutamisel, on vähemalt IV kursuse läbinud ning täidab arstikohustusi oma pädevuse ja oskuste piires vastutava arsti juhendamise ja järelvalve all.
Abiarsti tööülesandeid ei ole hetkel veel seaduses täpselt sõnastatud, need kujunevad välja vastavalt tudengi võimekusele ning juhendaja juhendamisele ja usaldusele. Tööülesannete hulka soovitatakse lülitada anamneesi võtmine, haige esmane läbivaatlus, uuringute ja raviplaani koostamine, ravi jälgimine, dokumentatsioon ning lihtsamate protseduuride teostamine. Retsepti kirjutamise õigust abiarstil veel ei ole.
Sügisel ootab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts sel suvel abiarstina töötanuilt tagasisidet, et selle põhjal abiarstinduse süsteemi edasi arendada ning sotsiaalministeeriumis vastavatel aruteludel objektiivse infoga osaleda.
(Allikas: Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi koduleht)
RIINA MÄGI
