Möödunud teisipäeval võis Pikkjärve-Tõrve teel näha askeldamas suurt hulka erirõivastuses inimesi ning teeäärt ilmestasid vilkuritega operatiivmasinad. Päris õnnetust seekord siiski juhtunud polnud, vaid tegemist oli Lõuna päästekeskuse ja Jõgevamaa päästepiirkonna korraldatud õppusega, millele olid kaasatud ka kiirabitöötajad ja politseinikud.
Õppuse legendi järgi põrkasid kruusateel kokku kaks sõiduautot. Neist ühe järel sõitnud veoauto oli aga sunnitud järsult sõidusuunda muutma ning sõitis otsa jalakäijale. Sõiduautodes, millest üks paiskus teele külili ja teine ninapidi kraavi, ootas päästmist ühtekokku viis kannatanut, kuuendaks kannatanuks oli kättpidi veoauto ratta alla kinni jäänud jalakäija. Lisaks sellele tuli päästjatel likvideerida kütusereostus: veoauto oli metsameestele kütust viimas ning õnnetusse sattudes tonnine kütusemahuti purunes. Politseinikel tuli aga jäljekoera abil üles otsida ehmatusest šoki saanud ja metsa jooksnud veoautojuht.
“Midagi ulmelist selles legendis pole: täpselt selline õnnetus võib ka tegelikult juhtuda,” ütles õppuse üldjuht, Lõuna päästekeskuse Jõgeva korrapidamisgrupi operatiivkorrapidaja Vaiko Vadi. “Tõsi, mõned nüansid olid legendi sisse toodud tagamõttega. Et õppusel osalevatel politseinikel ei tuleks ainult liikluse reguleerimisega piirduda, tõime näiteks sisse vajaduse metsast inimest otsida. Lisaks andis see võimaluse kasutada jäljekoera. Kättpidi veoauto ratta alla jäänud kannatanu tõime mängu selleks, et päästjad saaksid tema vabastamiseks tõstepatja kasutada. Ka autokere lahtilõikamise vajadust tõime sisse tavalisest enam ning seda selleks, et päästjad saaksid hüdrauliliste lõikevahendite kasutamist harjutada.”
Õppustel osalesid Jõgeva ja Tabivere komando päästjad, Palamuse vabatahtliku komando liikmed, kaks kiirabibrigaadi (üks Jõgeva haiglast ja teine sihtasutusest Tartu Kiirabi) ning Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna politseinikud. Õppuse peaeesmärk oli edendada päästemeeskondade oskusi tegutsemiseks liiklusõnnetusel ning parandada koostööd kiirabi, politsei ja Palamuse vabatahtliku päästekomandoga. Koos kannatanuid kehastanud Punase Risti Tartu seltsi liikmetega osales õppusel 38 inimest.
Kutseliste ja vabatahtlike päästjate, kiirabibrigaadide ja politseinike tegutsemist jälgisid õppuste ajal hindajad, kelleks olid õppustel osalejate kogenumad kolleegid. Õppuse lõppedes said nad välja öelda selle, mis silma jäi.
Operatiivkorrapidaja tööd hinnanud Endel Aare tõdes, et suuri vigu talle silma ei jäänud, ent mõnikord tuleks sellel, kes päästetöid kohapeal juhib, siiski sündmuspaigast paar sammu eemale astuda, et üldpilt käest ei kaoks. Ning mõnikord tuleb ka teistele öelda: “Mina juhin”. Muidu võivad käsuliinid sassi minna.
Tabivere komando päästjate tööd hinnanud Raino Poll tõi välja selle, et mõnikord kippusid erinevate teenistuste inimesed oma vastutusala piiridest välja minema.
“Kiirabiinimesed ei otsusta näiteks seda, kust ja kui palju autot lahti lõigatakse. Seda otsustavad ikka päästjad,” tõi Poll välja.
Jõgeva komando päästjate tööd hinnanud Rainis Pung tuletas aga meelde, et hüdrauliliste lõiketangide ja muude tööriistadega töötades ei tohi unustada ohutusreegleid.
“Kiivril olev visiir tuleb ikka ette tõmmata, muidu võivad klaasikillud või metallitükid näkku lennata,” märkis ta.
Kiirabi tööd hinnanud Jevgeni Popakul juhtis tähelepanu sellele, et kannatanud oleks tulnud kohe alguses vigastuste raskusastme järgi ära selekteerida ning anda esmajärjekorras abi neile, kelle vigastused suuremad.
Sõna said ka õppustel osalenud. Õppustel operatiivkorrapidaja ülesandeid täitnud Jaanus Sepp tõdes, et raadioside eri teenistuste vahel ei toiminud alati nii, nagu vaja.
“Politseiga oli meil side hea, kiirabiga kehvem, vabatahtlikega me aga raadio teel kontakti ei saanudki,” ütles Jaanus Sepp ja nentis, et kõike päris-elus ette tulevat pole õppustel võimalik läbi mängida, sest iga sündmus on kordumatu ja oma “krutskitega”.
Tartu kiirabi autojuht-parameedik Hardi Piisel kurtis aga selle üle, et tal tuli oma kiirabibrigaadi auto sündmuskohast liiga kaugele jätta, sest varem saabunud operatiivmasinad olid ees.
“Hea oleks, kui keegi kohe alguses parkimise korraldamisega tegeleks,” avaldas Piisel arvamust.
Palamuse vabatahtliku päästekomando liikmetele Mihkel Likile, Jaan Nugale ja Toomas Puusepale oli Pikkjärvel toimunud õppus esimene sellelaadne.
“Ootasin tegelikult midagi hirmsamat,” tunnistas Jaan Nuga. “Mu abikaasa käis hiljuti Tartus Punase Risti õppusel ja seal olid kannatanuid mänginud ikka oianud ja kisanud, siin olid nad üsna rahulikud ja vagased. Meid, vabatahtlikke, pandi algul teele liiklust reguleerima, hiljem pääsesime sündmuskohale natuke lähemale. Nägin siin näiteks esimest korda, kuidas paljude päästjate käsutuses olevate tööriistadega töötatakse.”
Üks õppuse korraldajaid, Lõuna Päästekeskuse Jõgeva korrapidamisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja Tambet Kütt võttis õppuse, mille ettevalmistamiseks kulus poolteist kuud, lühidalt kokku nii.
“Päästeoperatsiooni puhul sõltub tulemus pisiasjadest. Kui mõni üksik pisiasi viltu läheb, on tulemus lõppkokkuvõttes ikkagi positiivne ning õnnetusse sattunud inimesed jäävad ellu. Kui palju pisiasju viltu läheb, ei pruugi neil nii hästi minna. Tänu tänasele õppusele, jääb tegelikul õnnetuspaigal ehk nii mõnigi viga tegemata.”
i
RIINA MÄGI
