Kolleeg Ardi Kivimets ja Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru annavad fotoaparaatidega tuld: perroonil maali tassivat Miliust oleks patt jäädvustamata jätta. Maalitassijale, kelle iga sammu juures hinnaline kunstiteos nurkapidi vastu asfalti käib, peab abikäe ulatama loomulikult nõrk naisterahvas ehk siinkirjutaja. Peatselt lõpetab Muru siiski pildistamise ja tuleb appi. Seal me siis sammume nagu mingi M-klubi ? Milius ees ning Muru ja Mägi Mudisti maaliga järel.
Kuusteist Miliuse kogust pärit taiest on muuseumi saalis juba üleval, seitsmeteistkümnenda ? sellesama Mudisti ? ülespanekuks kulub Toomas Murul ja varahoidjal Heli Järvel vaid mõni minut. Koguneb ka publik. Pensionärpedagoogide eesotsas saabunud linna aukodanik Eino Veskis raporteerib reipalt: “Tõin terve naispataljoni kohale!? Lõpuks saab saal kunstikooli ja gümnaasiumi lapsi ning muud linnarahvast üsna täis.
Toomas Muru sissejuhatavast jutust tuleb välja, et Tartus sündinud ja koolis käinud Miliuse kunstikogu sai alguse eksliibristest, mida tema õpetaja Helene Ivask-Kulpa talle reaalainetes ning inglise ja vene keeles heade hinnete saamise puhul kinkis. Ega Milius kaua vait olla kannata, vaid võtab Murult jutujärje üle. Ning räägib sellest, kuidas ta üle neljakümne aasta tagasi Eesti ühe suurema kunstikogu omaniku Mart Lepaga tutvus ning koos temaga mööda vanema põlvkonna tunnustatud graafikute ateljeesid käima hakkas. Kuni sõber Peeter Urbla talle aru pähe pani.
“Peeter ütles, et mis sa vanade meistritega mässad, nende tööde ostmisel ei jõua sa niikuinii riigiga konkureerida. Tegele parem oma kaasaegsetega: nende loodu saad sa praegu odavalt kätte,? meenutab Milius. Kes toona Urbla soovituse järgi talitaski. Nüüdseks on aastakümned kunagiste noorte autorite tööd klassikaks väärindanud. Miliusel on alati olnud silma tulevaste geeniuste äratundmiseks. Ning ta oskab olla nii tüütu, et talle on lihtsam pilt ära anda kui seletada, miks ta seda ei saa. Suurem osa Miliuse kunstikogusse kuuluvast 1200 maalist ja graafilisest lehest ongi talle kingitud.
Tüütu tüüpKõike pole ta muidugi saanud, mida küsinud on. Vähemasti mitte esimesel katsel. Ja mõni on kinkimist pärast kahetsenud. Meiu Mündi akrüülmaali ?Tolm ja tuhk? kohta räägib Milius näiteks, et kunstnik laenanud seda talt oma näituse jaoks ega tahtnud enam tagasi anda. ?Aga sa ju kinkisid selle omal ajal mulle!? nõudis kunstikoguja õigust. Ning kunstnikul ei jäänud muud üle kui uus samasugune pilt maalida.
Jüri Palmi ?Piiluja? kohta ütleb Milius, et see on tema poolt kõige kauem ihaldatud maal. Palm oli nimelt kusagilt kuulnud, nagu oleks Milius teda Kuku klubis Eesti kõige kehvemaks kunstnikuks sõimanud (Miliuse kommentaar: ?Ühe konkreetse näituse kõige kehvemaks autoriks võisin ma teda ehk tõesti nimetada!?), ega tahtnud teda kuidagi jutule võtta. Lõpuks leebus ja kinkis pildi.
?Kui Andres Sütevaka tuli mulle 2002. aastal ütlema, et Jüri Palm on surnud, hüüdsin mina: ?Jumal tänatud, minu kogus on ta olemas!?,? meenutab Milius.
Peeter Mudistiga kohtus ta 1979. aastal Vabaduse (ehk toonasel Võidu) väljakul. ?Sa oled nagu maalilt maha astunud,? öelnud Mudist Miliusele. ?Eks sa siis maali mind!? vastanud Milius. Ja Mudist maaliski paaritunnise poseerimise peale ?Miliuse künkal?. Ja esitas selle eesti kunstnike sügisnäitusele, kuigi teadis hästi, et dissidentlike kalduvustega Milius on KGBle pinnuks silmas. Kuna EKP keskkomitee kultuuriosakonna instruktor Roosipõld ei saanud mingil põhjusel näituse ?üriisse tulla, pandigi pilt üles, aga sellest tuli pärast paljudele pahandust. Näitust Kultuuris ja Elus arvustanud Leo Gens kutsuti näiteks keskkomiteesse kohvile ja Mudistiga käidi ka õiendamas. ?Mis, kas Milius hüppas ära või?? oli Mudist süüdimatult küsinud. Hiljem on Mudist Miliust veel korda viis või kuus maalinud. Ja need maalid maha müünud. Mitte Miliusele.
Jüri Arrak maalis Miliuse portree 1985. aastal ja kinkis selle talle 40. sünnipäevaks.
?Iga tunni kohta, mis ma talle poseerisin, tõmbas Arrak maali taha kriipsu,? ütleb Milius ja kiikab maali tagaküljele. Ning loeb kokku kuus ja pool kriipsu ehk tundi.
Avatud uksedMiliuse kogus on ka läti, leedu, armeenia ja vene kunstnike töid. Moskvas sokutas ta ennast 1974. aastal kõigepealt külaliseks tuntud skulptori ja graafiku Ernst Neizvestnõi ateljeesse. Aasta hiljem teist korda sinna sattudes julges ta juba üht graafilist lehte kingituseks paluda. Stseeni, kuidas Neizvestnõi kõigepealt kõuehäälega ?T?to?? (?Mida??) röögatas, aga pärast ikkagi ühe töö kinkis, mängib Milius Jõgeva publikule ilmse mõnuga ette. Ning lisab, et üks Moskva kunstnikest oli talle öelnud: kui Neizvestnõi sulle juba oma töö kinkis, siis ei jää ühegi Moskva kunstniku ateljee sulle suletuks. Nii juhtuski.
?Mõnikord võeti mind jutule ilmselt sellepärast, et kuuldi telefonis ?Estonija? asemel ?Ispanija? ja loodeti, et tuleb rikas välismaine klient. Aktsent oli mul ju ka tugev,? itsitas Milius. Kui eksitust taibati, oli juba hilja Miliust välja visata.
Toomas Muru küsimuse peale, et mis kunstikogust tulevikus saab, vastab Milius spontaanselt: ?Ahju ajan!? Järgmisel hetkel seletab, et tsiteeris tegelikult tuntud kunstikogujat Alfred Rõudet, kellelt kunagi sama küsiti. Praegu on Rõude kogu Eesti Kunstimuuseumis. Ja Miliuse oma enamjaolt Tartu Kunstimuuseumis.
?Muuseum ostab tööd mult järk-järgult välja,? ütleb Milius ja nimetab summa, mille iga kuu muuseumilt saab. Igaks juhuks ei hakka seda siinkohal ära trükkima, äkki mõni saab kadedaks.
Milius on vahetpidamatus liikumises. Kui publik lahkunud on, lähevad saali mööda tehtavad ringid veelgi suuremaks ja kiiremaks. Järjekordselt ringilt tulles peab ta paslikuks meenutada, kuidas ta aastat viisteist jutti Betti Alverit igal sünnipäeval õnnitlemas käis. Ning kuidas Betti talle ükskord neli-viis kohvritäit raamatuid kinkis, sealhulgas Lenini ja Stalini teoseid, aga ka originaalkeeles Lermontovi ja Pu?kinit. 1908. aastal ilmunud paksu Pu?kini valitud teoste köite lubab Milius Alveri muuseumile tuua.
Järgmise ringiga satub ta Alo Mattiiseni teemalise väljapaneku juurde ja naaseb, kuratlik säde silmis, küsimusega, kas me teame, mis oli Alo viimane teos. Me ei tea ? ei mina, Heli ega ka Toomas, kuigi viimane on Alo klassivend?
?See on Matti Mogu?i sõnadele tehtud ?Kommionu laul?. ?Vähemasti tema teoste nimestikus on see kõige hilisema kuupäevaga dateeritud,? ütleb omaaegse skandaalse libaluuletaja Matti Mogu?i maine kehastus Matti Milius (ajud olid sel tüübil Priidu Beieri omad) võidukalt ning hakkab kepi kopsides ja sinka-vinka mööda saali käies kraaksuval häälel ?Kommionu laulu? laulma. See tuleks videolindile jäädvustada. Aga pole, millega.
Matti Miliuse kogul põhinevat näitust ?Eesti maalikunsti klassikast? saab Betti Alveri Muuseumis näha 5. aprillini. Sealsamas saab vaadata Peeter Urbla filmi ?Milius künkal? ning videosalvestusi Miliuse intervjuudega Urmas Otile ja Riia kohalikule televisioonile.
RIINA MÄGI
