Palamuse baaris Lible Juures seisab varnas lambanahkne kasukas, mis jätab mulje, nagu oleks Lible (no see Kaljo Kiisa mängitu muidugi ? kes seda tegelast siis kellegi teise esituses ette kujutaks?) vaid korraks lahkunud ning tuleks kohe-kohe tagasi. Nüüd tuleb paraku tõdeda, et Lible ei tule enam kunagi ? ei baari, Palamusele ega kuhugi mujale. Aga filmilindile ja inimeste südametesse jääb ta alatiseks.
Mullu augustis koos teiste ?Kevade? filmi tegijatega Palamusel käies ütles Kaljo Kiisk, et Lible rolli mängimine ravis ta terveks nendest hingehaavadest, mille ta sai oma 1968. aastal valminud filmi “Hullumeelsus” ärakeelamise pärast. ?Kevade? filmi toimetaja Silvia Kiik meenutas aga toona, kuidas ?Kevade? stsenaariumiga tutvunud NSV Liidu Riikliku Kinokomitee ametnik seltsimees Sadt?ikov oma Tallinnfilmi saadetud kirjas Lible kuju täiesti kohatuks kuulutas: kujutage ette ? lapsed suhtlevad mingi joodikuga ja peavad temast veel lugugi!
Seda, et ei Lutsu ega ka Kiisa Lible polnud mingi lihtne joodik, oli kinokomitee ametnikul muidugi raske mõista. Küll aga mõistis seda kinokülastaja. Filmis osalenud lastele oli Kiisk aga suur eeskuju, julgustaja, nõuandja, murede ärakuulaja jne. Küllap oligi selles, et lapsed mängisid ?Kevades? tunduvalt paremini kui eesti lapsed tollal tavaliselt mängisid, re?issöör Arvo Kruusemendi kõrval suur osa Kaljo Kiisal. Nagu kellamees Liblegi, oli Kaljo Kiisk soe, siiras, heatahtlik, elutark ning sirge eetilise selgrooga inimene.
Tänaseks oli Kaljo Kiisk koos teiste ?Kevade? osalistega kutsutud kümnendale Paunvere väljanäitusele. Kuna saatus tahtis nii, et Kiisk-Lible tulla ei saa, lööb väljanäituse avamise ajal tema mälestuseks Palamuse kiriku kell.
VOOREMAA
* * *
1981. aasta 7. novembril esitleti Jõgeva kinos dokumentaalfilmi ?Hekto?. Filmi stsenarist Rein Karemäe oli kohal, re?issöör Kaljo Kiisk mitte. Mäletan täpselt selle filmi võtteperioodi. Põlesin uudishimust ? kuidas meeskond töötab? Kuidas stsenarist, re?issöör ja operaator suhtlevad ja leiavad parima võimaliku viisi kujutatava jäädvustamiseks.
Imetlesin Kaljo Kiisa imelist võimet luua erinevates olukordades just see õhustik, mis vajalik parema tulemuse saavutamiseks. Kuulasin ahnelt tema soovitusi, kuidas suhelda kaameraga. Sama filmi võtteperioodil istutas ta oma puu Sõpruse parki. Kaljole meeldis jalutada pargi selles osas, kus kasvasid ainult kased. Need olid siis alles kümneaastased nõtked puud, valged tüved olid tihti tuules vibuna lookas, võra aga meenutas tuult täis purje.
2006. aasta 25. märtsil tähistas Jõgeva noorteklubi Hekto oma 30. aastapäeva. Ka siis vaatasime ?Hekto? filmi, nüüd siis juba 25-aastaselt distantsilt. Seekord olid kohal nii Rein Karemäe kui ka Kaljo Kiisk. Küsimuste risttules oligi põhiliselt viimane. Arutluse esimestest hetkedest oli selge, et nagu alati, ei paku Kaljo ka seekord minevikumeenutusi, vaid äratab mineviku lihtsalt ellu ? tal oli selline imeline võime. Kogu ?Hekto? filmimise lugu ärkas tema näos, kordumatus miimikas, tema tundlikud käed lõid vahetpidamata kujundeid, mis elustasid piltide rea. Samas oli tema hääl vaikne ja rahulik nagu allika vulin.
Jõgevalt minnes ootas teda ees operatsioon meeldivate ja ebameeldivate uudistega. Mõni aeg pärast operatsiooni Kaljo helistas ja ütles, sa ei tea, mees, kuidas see energia mulle ära kulus, mis ma Jõgevalt endiste hektolastega kohtumisest sain.
Kavatsesin helistada 21. septembril Kaljole, pärida tervise järele ja paluda ta 15. oktoobril Kumusse Valentin Kuigi dokumentaalfilmi “Kümme isamaa kõnet? esitlusele, kuid jäin hiljaks. Alates 20. septembrist on Kaljo istutatud puu tema mälestuspuu. Mälestus on ka tema tehtud filmid, mängitud rollid ja tema ise ? mees sügavate helehallide silmadega, mis üsna põhjani sinu sisse nägid, ning tundlike ja hästi väljendusrikaste kätega. Tuleva aasta kevadel paigutan Kaljo istutatud puu juurde graniidist mälestustähise. Sellise, nagu juba on Juhan Viidingu ja Mikk Mikiveri puu juures. Meie hulgast lahkus lihtne, südamlik, imeline inimene. Lahkus Suur Meister.
ANTS PAJU
