Möödunud nädalal Jõgeval toimunud festival “Jääpurikas
Kõige pöörasema väljanägemisega sõiduriista oli mäele toonud mõnel varasemal aastal Maastur Baatori ja seekord Grill Chilli nime all esinenud seltskond, keda iseloomustavad ikka tumedaks võõbatud näod, krässus juustega mustad parukad ja jutt, millest poolt uskudes veel kolmveerandi jagu petta saad. Tõtt-öelda polegi allakirjutanule sellist pada kusagil mujal aetud kui Laiuse mäel kelgušõu ajal. Aga sinna see sobib.
Grill Chilli sõiduriist meenutas tõepoolest mobiilset avatud seintega grillimaja, milles olemas kõik, et seal end mäest laskumise ajal mõnusalt tunda: laud ja pingid, hoidik joogipudelitega, muusikakeskus ja loomulikult ka küdev grill. Esmapilgul tundus uskumatu, et sellise kaadervärgiga on üldse võimalik mäest alla sõita, kusjuures nii, et sõiduriist terveks ja püsti ning inimesed ellu jäävad.
Esimene laskumisvoor näitas, et uskumatu on siiski võimalik. Majake tegi küll veidraid siksakke, nii et kord tundus ohus olevat publik, kord mäealune alajaam, ent lõpuks olid afroameerikaliku väljanägemisega kelgumeistrid Erki, Toomas, Janno ja Arles siiski õnnelikult mäe all.
“Ka inimese elutee on käänuline. Ja me ei tulnud siia kiirust taga ajama,” kommenteerisid nad oma esimest sooritust. Kelk olla nende jutu järgi valminud Maarja-Magdaleena ja Pataste vahel tegutsevas Lehesalu kelguvabrikus, mis on võimeline kasvõi iga päev uue kelgumudeli välja laskma.
“Meie juba kaks aastat järjest ühe kelguga välja ei tule,” kinnitasid grillijad-tšillijad, viidates sellele, et mõned teised ekipaažid esinesid publikule juba tuttavate sõiduvahenditega, mida paremal juhul vaid pisiasjadega täiendatud.
Inerts viis võidule
Ühe stiilsema laskumisvahendi oli disaininud ja ehitanud motoklubi Must Leegion esindus koosseisus Kalle, Villu, Margus ja Egert.
“Juhtusime ühel ööl kõik ühtmoodi und nägema ja unenäos oli just selline sõiduk,” kinnitasid mehed. Nii sündiski ühes Jõgeva Kalda tee garaazhis motomeestele kohane kelk, mille koostisosadeks liimpuit, plastist veetorud, tsikli leistang ja muud vidinad. Isegi laternad olid sellel kelgul, ja aku nende toitmiseks.
“Tänu sellele saame ka pimedas sõita,” ütlesid mehed ja lisasid, et kõige rohkem meeldivat neile kelgutada vihmaga…
Kui lusti pakkusid publikule just “kreisimad” kelgud, nagu Grill Chilli grillimaja või LionTony suuskadele asetatud külmik, siis kiireimaks laskujaks osutus kahe ajasõidu kokkuvõttes siiski Nordic Log Experdi meeskond, kes oli välja tulnud päris ehtsa vana reega, mis kuulus ühe meeskonnaliikme Vaido Laurimäe vanaisale.
“Et meie firma valmistab palkmaju, kavatsesime algul teha palkidest kelgu, aga aega jäi napiks,” ütles meeskonna teine liige Veiko Peldes. “Seepärast tulime välja ehtsa vana reega. Täiendasime seda ainult pidurite ja roolisüsteemiga. Regi oli päris raske, nii et tänu inertsile me teisi ilmselt võitsimegi.”
Ajaloohõnguliste kelkudega tuli Laiuse mäele ka Viljandimaal Paistus elav Juhan Änilane, kes võistles Väikese Mulgi nime all. Esimese ajasõidu tegi ta kohaliku külasepa poolt umbes nelikümmend aastat tagasi meisterdatud raudkelguga, teise aga puukelguga, mille tema abikaasale oli kunagi meisterdanud tolle vanaisa. Pidurdussõidus tuli taas mängu raudkelk, sest puukelgul pidureid polnudki. Niipea kui Mulgimaa mees lumele tõmmatud punasel pidurdusjoonel pedaalid põhja vajutas, kukkus kelk ümber ja jäi siis muidugi ka seisma. Pidurdusmaa osutus seega peaaegu olematuks ja Änilane tunnistati pidurdussõidu võitjaks.
Väärikad vanad asjad ausse
“Selle metallkelgu kallal on külasepp kõvasti nuputanud: kõik on väga loogiliselt tehtud,” ütles Juhan Änilane. “Et poest tollal rooli ja piduritega kelke saada polnud, olid lapsed, kes sellise sõiduriistaga mäele läksid, ikka väga kõvad tegijad.”
Änilase sõnul tegi Laiuse mäel kiirema sõidu puukelk. Raudkelgu jalastele on rooste aja jooksul natuke liiga teinud. Vanad kelgud otsustas Änilane rahva ette tuua selleks, et innustada ka teisi vanade meistrite väärt tööd hindama ja tänapäeval kasutama.
“Laiuse kelguüritust teatakse meie kandis hästi, nii et pidasin ka paaril varasemal aastal plaani siia tulla, aga ikka tuli midagi vahele. Tänagi pidin tegelikult Alutaguse suusamaratoni sõitma minema, aga otsustasin, et nüüd tulen ikka Laiusele,” ütles Änilane, kes leiba teenib pottsepana, ent vabal ajal tavatseb suusatada, tantsida ja külaelu edendada.
“Laiuse kelgušõu on väga vahva üritus. Sellesarnased ettevõtmised tõestavad, et pole see Eesti maaelu sugugi nii kurb ja sisutu, nagu vahel arvatakse,” ütles Juhan Änilane.
Laiuse kelgušõu kordaminekusse andsid selle ühe korraldaja Kalev Pärtelpoja sõnul suure panuse OÜ Keremeister ja kommentaatorina tegutsenud DJ Kada. Abilisi oli teisigi.
“Kui Keremeistri innukas kollektiiv kaasa ei aitaks, oleksin mina juba “püssi põõsasse” visanud,” ütles Kalev Pärtelpoeg.
Enda sõnul ei julge ta kelgušõule väga suurt reklaami tehagi, sest siis tuleks kohale säärane hulk rahvast, et nende sõidukeid poleks kuhugi parkida.
“Kuni suuremaid parklaid pole rajatud, üritust edasi arendada ei saa,” nentis Kalev Pärtelpoeg. Sellele vaatamata pole teist kuud Väike-Maarja rahvamaja juhatajana töötaval Pärtelpojal plaanis kelgušõud oma uuele töökohale lähemale “kolida”.
“Sealkandis pole sellist mägegi. Pealegi on see ettevõtmine Laiuse mäel sündinud ja selle paigaga n-ö kokku kasvanud,” ütles Kalev Pärtelpoeg, lisades, et miskipärast on kelgušõu omaks võtnud just motohuvilised: umbes pool osalejatest on sellest ringkonnast. Ilmselt sellepärast, et just motomehed armastavad meisterdamist ja ekstreemsusi.
i
RIINA MÄGI
