Lähenevad olulised ajaloolised tähtpäevad. 23. augustil möödub 30 aastat taasiseseisvumisele püüelnud Eesti, Läti ja Leedu rahva korraldatud Balti ketist. 1. septembril täitub aga 80 aastat II maailmasõja algusest.
Eelmise sajandi verisem sõda ja selle tagajärjeid tõid kaasa hävingu paljudele inimeludele, suurematele ja väiksematele paikadele, kultuurivaradele. Eestis ligi pool sajandit väldanud nõukogude okupatsiooni ajal toimus ka näiliselt rahu ajal mitmeid traagilisi sündmusi, mis suure ajaloo mastaabis võivad tunduda väiksed, kuid väärivad siiski mäletamist ning ohvrite mälestamist.
Üks selliseid juhtumeid oli 8. augustil 1976. aastal Letipeal, tänase Lääne-Virumaa looduskaunis mereäärses paigas.
Toonases Rakvere rajoonis Letipeal pidasid traditsioonilist kokkutulekut mitusada Eesti NSV gaasitöötajat. Suvepäevade läbiviimiseks oli luba saadud Nõukogude Liidu piiritsooni töötajatelt. Arvestades seda, valvasid ja jälgisid toimunut piirivalvurid. Nendelegi jätkus peomelus pruugitud alkoholist.
Joobnud olekus hakkasid piirikaitsjad aga gaasitöötajate ja nende pereliikmetega tüli norima. Julgemad üritasid piirivalvuritelt relvi ära võtta. Süngeks kulminatsiooniks olid ühe piirivalvuri lasud, mis tapsid kuus ja haavasid neljateistkümmet inimest. Pihta sai ka piirivalvur, kes laskjat takistada püüdis.
Laskja ise tegi enesetapu, oma elu otsustas lõpetada ka kohaliku piirivalvekordoni komandör. Niipalju oli siiski südametunnistust või hoopis hirmu tagajärgede ees.
Sündmus iseloomustab olukorda Nõukogude Eestis, kus mitmeid eestlaste rajatud ja asustatud paigad kuulusid piiritsooni tõttu või sõjaliste objektide olemasolust tingituna punaväelastele.
„Piirivalvurid tundsid sellistes paikades ennast peremeestena,” ütles ajakirjanik Enno Tammer saatejuht Mati Talvikule ETV saates „Ajavaod“, mis pühendatud Letipea veresaunale.
Toona kajastas esimesena Letipeal juhtunut väliseesti ajakirjandus. Eesti Päevaleht Rootsis ja ajakiri Tuna. Jutud tragöödiast levisid ka rahva seas kiiresti.
Tänases Eestis on Letipeale paigutatud mälestuskivi hukkunute nimedega. Nõukogude sõjaväeosade paiknemine, tegevus ja sõjaväelaste käitumine on teema, mis väärib põhjalikku ja üksikasjalikku uurimist.
Valdkond ongi huvipakkunud kutselistele ajaloolastele ja tublidele amatööridele nagu näiteks Sergei Jerjomin Jõgeval. Praegu on meie keskel veel palju inimesi, kes võõrvägedega seonduvat teavad ja mäletavad. Nende jutt väärib ja vajab jäädvustamist. Ehk leidub mõni vabasse Eestisse elama jäänud endine punaväelane, kes oma vaatevinklist nõus mälestusi jagama. Ajalugu on ju alati objektiivne, vaadates seda mõlemalt poolelt.
Jõgevamaalastele pakuvad kindlasti kõige rohkem huvi lood 1952. aastal rajatud ja kuni 1992. aastani eksisteerinud pommituslennuväe polügonist Puurmani lähedal Utsalis ja Kõnnu radarijaamast mõned kilomeetrid Tormast Mustvee poole.
Lõpetuseks üks Letipega seonduv, silmaringi arendav fakt. Nimelt selles paigas asub Eesti suurim rändrahn Ehalkivi, mis saanud nime selle järgi, et päike tema taha loojudes ära kaob.
Küllap tasuks seda looduse ilu ja uhkust veel tänavu suvel vaatama minna ja ühtlasi teha mälestuskummardus nendele, kes nelikümmend kolm aastat tagasi Letipeale oma elu jätsid.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
