Jaan Poska inimlik ja kodune pale avaneb hästi tema kirjades lähedastele, mida täna säilitatakse Eesti Ajalooarhiiviis Tartus.
Jaan Poska kosjad. Üks vana ütlus kõlab, iga suure mehe selja taga seisab suur naine. Jaan Poska kirjades tütar Veerale käib ikka läbi ?mamma?. Kes oli siis Poska pere Mamma? Poska pere Mamma oli Constance Poska (1876-1923).
Pärit Rootsist
Oma tulevase naisega kohtus noor Tallinna advokaat Poska advokaadist kolleegi Kinievi juures. Ta armus Kinievi laste koduõpetajasse Constance Ekströmi. Noor koduõpetaja oli Vanaturu teisel pool klaasitöökoda ja äri pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar.
Pärast Töchterschule lõpetamist oli noor naine olnud koduõpetajaks Soomes, kuid siis tulnud Tallinna tagasi ja nii teeninud ta leiba Tallinna advokaadi peres. Noore koduõpetaja elu polnud olnud kerge, sest ema olevat varakult surnud ja isa kasvatanud kahte poega ja kolme tütart üksi.
Kui kihluse järel küsinud noor advokaat oma väljavalitult tema suurima unistuse kohta, mida ta tahaks kohe täita, siis olnud vastus üllatav. Constance polnud elus veel kunagi voorimehega sõitnud ja nii ?sõitnud nad siis kahekesi, noored ja õnnelikud, voorimehega Kadriorgu?.
Sel hetkel nad ilmselt veel ei teadnud, et Kadriorus saab olema hiljem nende ühine kodu. Constance oli pärinud oma ilu emalt, kes olevat Tallinna bürgerite ja tsunftirahva hulgas nimetatud ?die schöne Frau Ekström?.
Jaan Poskat, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurim rikkus olnud just lasterikkus, olevat tulevane äiapapa esialgu hoiatanud, et tütrele kaasavara pole anda, kuid noor advokaat olevat teatanud uhkelt, et ta tulnud tütart kosima, mitte kaasavara. Lapsepõlveunistuste mõjust inimeste hilisemale käitumisele annab kinnitust seik, et kui Jaan Poska oli Tallinna linnapea, siis olevat lapsepõlves voorimehega sõita unistanud Constance pärastlõunal oma mehele tööle voorimehega vastu sõitnud. Siis sõitnud nad, nagu kihluse järel, koos koju. Linnapea Poska ei saanud ilmselt seda proua väikest soovi pahaks panna.
Pereisa oskas mõelda lastele
Jaan Poska pere lugu on seotud Tallinna vanalinnaga, kus ta elas esialgu Pikk tänav 49 ja siis Lai tänav 5. Viimane eluperiood kandub juba Kadriorgu, Liiva tänav 8 asuvasse majja.
Kadriorgu kolimine oli pere pikemaajalisem plaan, mis ei täitunud nii kiiresti, kui esialgu ehk loodeti. Tütre Veera mälestustest saame teada, et sellest Kadrioru majast oli peres juttu juba 1906. või 1907. aastal.
Laste jaoks tundus suure imena, et selles majas pidi neil olema elektrivalgustus: ?vajuta ainult nupule ja valgus hakkab lambis põlema?. Liiva 8 elamaasumine oli suur sündmus: võttis tükk aega, enne kui lapsed jätsid rahule elektrilülitid, süüdates ja jälle kustutades lampe. Poska püüdis oma perele muretseda teisigi uue aja imesid. Õue rajati purskkaev ja lastele suureks imeks oli näiteks ka esimese tolmuimeja muretsemine. Poskade peres teenijaks olnud vanaproua Sander leidnud selles tolmuimejas isegi Jumala olemasolule kinnituse, kui ?selline tolmuimemise ime võimalik on?.
Jaan Poska sai oma elu jooksul rikkaks ehk rohkemgi laste arvult kui vaid maiselt varalt. Tütar Veera kirjutab oma mälestustes, et ema Constance, kes 1923. a. 46 aastaselt suri, oli sünnitanud kümme last, kellest Jaan Poska surma järel 1920 oli pärijatena elus kaheksa (Xenia, Veera, Tatjana, Jaan, Anna, Helene, Niina, Jüri).
Riigi- ja pereasjad polnud eri sahtlites
Eesti poliitikute omavahelisi suhteid ja nende perekondlikke suhteid on seni vähe uuritud. Süvenemine Jaan Poska perekondlikku kirjavahetusse annab siin aga palju avastusi, et pere ja riigi asjad polnud tollastel pereisadest poliitikutel-riigimeestel sugugi väga kindlalt erinevates sahtlites. Pere- ja riigiasjad vajasid sageli üheaegset ja kiiret ajamist.
Jaan Poska kirjadest on siin väga ilmekad kolm Eesti Ajalooarhiivis säilitatavat. 11. septembril 1919 kirjutab minister Jaan Poska Välisministeeriumi kirjapaberil kirja oma tütrele Veerale Haapsallu. Me saame teada, et Poska on parajasti üle pea seotud tööga ministeeriumis ja kurdab: ?Tegemist on nii palju ja töötegijaid nii vähe, et ei suuda ära minna?. Ta lubab aga Veera ja Timotheus Grünthali pulma kindlasti jõuda.
Samas kirjast saame teada, et köstri pojast Poska, kes õppinud Riia Vaimulikus seminaris, ei unusta panna lähedastele südamele, et need tunneksid muret, et kirikukukoor laulatuseks end ette valmistaks ja et ?noored ei unustaks õigeaegselt kirikus käia ja end maha kuulutada lasta, sest muidu võib selle formaalsuse pärast laulatus ära jääda?.
Samas kurdab ta tütrele, et ka Mamma ei saa enne teisipäeva Haapsallu tulla, sest peaaegu kõik riided, mis proua Poska olevat Pariisis ostnud, olevat ära varastatud, mille kohta pereisa arvas, et ? ilmselt siiski Tallinnas?.
Saatis tütrele nõuandeid
Jaan Poska kiri tütar Veerale 24. veebruaril 1920 algab õnnitlusega: ?Tervitan emand Grünthal Eesti iseseisvuse kaheaastase juubelipäevaga?.
Sellest saame teada, mis oli juhtunud kolme nädala jooksul, mis olid möödunud Tartu rahu allakirjutamisest. Poska kirjutab, et lepingu tegemisele järgneb selle täitmine ja see tekitab hulk küsimusi, mis lahendamist nõuavad. Jaan Poska kurdab tütrele, et viimasel ajal on ta olnud sunnitud laenu võtma ja tagasimaksmine sunnib kolm eraametit juurde võtma, mis kogu aja ära võtavad.
Väga isiklik ja viimane kiri Veerale pärineb 4. märtsist 1920, kus vanaisaks valmistuv Jaan Poska annab emaks saavale tütrele nõuandeid, ?mille üle rääkimist Mamma heaks ei peaks, kui ta teada saab? ehk siis kuidas peaks noorpaar end ülal pidama armurõõmude maitsmisel lapse ootamise erinevail perioodidel.
See kiri postitati Tallinnast teele alles 5. märtsil 1920, sest Poska tahtis sellele lisada suurt saksakeelset piltidega raamatut lastehoiust (kuigi Poska ise kirjas märkis, et ega vaid raamatu järgi elada saa), millesse ta kirjutas sisse pühenduse ?Minu esimese lapselapse kallile emale. Isa?. Tütar sai selle kalli saadetise Kuressaares kätte alles pärast seda, kui oli saanud teada isa surmast.
PEETER JÄRVELAID, professor
SA Jaan Poska Mälestusfondi nõukogu esimees
