Sada viiskümmend aastat tagasi, 22. aprillil 1870 sündinud revolutsionääri ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu esimese diktaatorliku juhi Vladimir Iljitš Lenini (kodanikunimega Vladimir Uljanov) isikukultus avaldus piisavalt tugevalt ka Jõgevamaal.
Eestlased on punaimpeeriumi esimesse juhti suhtunud ikka nendele omase iroonia ja musta huumoriga. Vahel on tegelikuks elus koguni Lenini-ainelist nalja saanud.
1970. aastal tähistati ülima pidulikkusega Vladimir Lenini 100. sünniaastapäeva. Leninist räägiti, loeti luuletusi ja lauldi ülistuslaule ka lasteaedades.
„Kui töötasin Võrumaal Väimela lasteaias, näitasin lastele ühte söejoonistust Leninist ja küsisin, kes on pildil. Üks poiss vastas tõemeeli, et jänes. See joonistus oli kuidagi „karvane“ ja võis lapsele tõesti jänkut meenutada,“ pajatab tänane kuremaalane Ene Raudkats.
Tema sõnul sai sellest juhtumist alguse ka üldrahvalik anekdoot. Veel rääkis Raudkats, et ühele poisile jäi lasteaiast meelde, et Lenini pilt on sedavõrd tähtis, et peaks olema igas kodus. Raamatupoes ütles ta isale, et lasteaiatädi käskis koju Lenini pildi osta.
Jõgeva Leninid
Millises Eesti linnas on kaks Lenini mälestussammast, kuid mitte ühtegi kirikut, esitati küsimus mälumängudes. Jutt on mõistagi Jõgevast.
1952. aasta 12. augusti ajalehes Kolhoosnik on avaldatud Aleksander Pruuli foto ja lühiuudis Lenini mälestussamba avamisest Jõgeva keskväljakul ehk siis praeguses Betti Alveri pargis. Internetis avaldatud Lenini mälestussammaste loetelus on kirjas, et samal aastal avati Lenini monument ka vastavatud Jõgeva keskkooli (praegune Jõgevamaa gümnaasium) hoone ees.
Teisel pool koolimaja seisis Stalini ausammas, mis pärast stalinliku isikukultuse lõppu vaikselt minema viidi. Lenini monument püsis aga kooli ees 1990. aastate alguseni. Viimasel „eluperioodil” sai sellele mitmel puhul osaks ka lustakas ülevärvimine.
Kaheksakümnendate aastate lõpul oli idee paigaldada Jõgevale veel kolmaski Lenini monument. Toonane Jõgeva külanõukogu esimees ja taasiseseisvunud Eesti esimene Jõgeva vallavanem Olavi Annuk mäletab, et kolmas Lenini monument taheti paigaldada Jõgeva rajooni täitevkomitee (hilisem maavalitsus) ette haljasalale. Kunstnik olevat juba tööga alustanud. „Võimalik, et ka rajooni ideoloogiatöötajad pidasid silmas anekdooti kahest Lenini kujust ja arvestades nende kulumist, pidasid mõttekaks kolmanda ja esinduslikuma tellimist,” arvab Annuk.
Eesti liikus aga iseseisvuse poole ja kolmas Lenin jäi Jõgevale tulemata. Olemasolevad kakski läksid ajaloo prügikasti. Samas avati Kallastel veel 1988. aastal Lenini monument, mis jäi viimaseks Eestis revolutsioonijuhile püstitatud kujuks.
Lenini nime lugu
Põllumajandusettevõtjast ajaloohuviline ja kollektsionäär Lembit Paal märkis, et asutustes ja ettevõtetes olnud nõukogude ajal kõik Lenini kujud tavaliselt masstooted.
„Need telliti kõik ühest tehasest ja neil puudus igasugune kunstiline väärtus. Mõned Lenini kujud olid tehtud ka professionaalsete kunstnike poolt. Üks selline, jalakapuust meisterdatud Lenin oli näiteks Pajusi kolhoosi esimehe Peeter Meriläineni kabinetis.“
Veel meenutas Lembit Paal, et kui ta õppis Eesti põllumajanduse akadeemias, levis jutt, et keegi on EPA peahoone ees asunud Lenini kuju palderjaniga üle valanud ja nii lakkuvat mälestussammast kassikari. Sarnast lugu on räägitud ka Jõgeval asunud Lenini monumendi kohta.
Lenini nime kandnud asutustest asusid Jõgeva rajoonis Lenini nimeline kolhoos Põltsamaa kandis Eskus ja Lenini nimeline Adavere näidissovhoos. Lenini nimi põllumajandustootmise ja kohaliku elu käekäiku Adaveres ei mõjutanud, näidissovhoos aga näitas, et tegemist on väärika tootmismajandiga.
Nõukogude Liidus levinud legendi kohaselt võtnud Vladimir Uljanov perekonnanime Lenin endale tsaarivalitsuse poolt 1905. aastal korraldatud Leena veresauna mälestuseks. Teise ja küllap reaalsema hüpoteesi kohaselt võttis Uljanov varjunime Lenin Valgevenes asuva Leninu asula järgi. Nimelt kohtunud Uljanov Vilniuses 1895. aastal kahe sellest paigast pärit juudi kaupmehega, kes olid nõus finantseerima tema revolutsioonilisi ideid.
Vladimir Lenin suri 21. jaanuaril 1924. Surma ametlikuks põhjuseks loeti järjekordset halvatushoogu. Teise versiooni järgi põhjustas Nõukogude Liidu esimese juhi surma krooniline süüfilis, mille juba 1895. aastal diagnoosis tuntud Vene psühhiaater ja neuroloog Vladimir Behterev, kes rajas Peterburi tänaseni tema nime kandva psühhoneuroloogia instituudi.
Behterev suri ootamatult 1927. aastal pärast vestlust Staliniga. Ametlikuks põhjuseks toodi toidumürgitus, kuid reaalsem oli see, et teadlase lahkumisele aidati kaasa.
Sarnaselt teiste diktaatorite ja hirmuvalitsejatega tuleb tänapäeval Leninisse suhtuda kaine mõistuse ja ehk ka musta huumoriga, mis näitab, et oskame ajaloost üle olla.
JAAN LUKAS
