Kaua aega kasvas meil väikeseõielist lemmaltsa ainult maja otsa taga, kõige vähema valgusega külje juures. See oli mahajäetud ala ja paar korda suve jooksul kiskusin nad üles. Sel suvel panen tähele, et see umbrohi laiutab ja kõrgub kõikjal, igas peenras ja paigas, kus pisuke musta mulla lapike leidub. Ja oma elutempolt on lemmaltsad kiired, alles sai välja kistud mõned eksemplarid, kui varsti paistab, et juba uus põlvkond on kasvamas ja õitsemaski. Kõikjal tema lihakad varred ja kiirjalt paiknevad õied. Teda ongi nimetatud lopsaka lehestikuga usinaks õitsejaks.
Lemmaltsade perekond on liigirikas ja kuulub balsamiiniliste sugukonda. Lemmaltsad võivad olla ühe- ja mitmeaastased, rohttaimed või poolpõõsad. Perekonnas on palju kirevaõielisi dekoratiivtaimi, nii toas kui õues kasvatatakse meil balsamiin-lemmaltsa ehk aed-balsamiini ja sultan-lemmaltsa ehk virk liisut. Ilutaimed-lemmaltsad paljunevad hästi nii pistikute kui seemnetega. Hübriidid ei anna seemneid, neid ainult ladvajupikestega saabki taasluua. Samuti noorendatakse pistikutega vanu taimi. Enamik lemmaltsadest aga kasvab Aasias ja Aafrikas ‒ Eestis kasvab looduses vaid kaks liiki: õrn lemmalts ja väikeseõieline lemmalts (Impatiens parvifolia). Esimest, samuti kollaste õitega, kasvab ka meie kandis vähe. Väikeseõieline lemmalts, see tubli kohahõivaja on pärit Siberist. Eestisse olevatki väikeseõieline lemmalts jõudnud Tartu Ülikooli botaanikaprofessori Carl Ledebouri abiga 1827. aastal, kes tõi selle taime Altai ekspeditsioonilt ja istutas Tartu botaanikaaeda. Mõnekümne aastaga oli ta jõudnud Tartu parkidesse ja aedadesse, tänaseks on jõudnud levida üle kogu mandri ja saartelegi. Tema edasirühkimine on imekspandav – paari sajandiga on ta vallutanud Euroopa ja Aasia ja Põhja-Ameerika… Eestis on ta sagedasem idas ja lõunas.
Lemmaltsa viljadeks on kuprad, mis puutudes või ka iseenesest lõhenevad ja siis hüppavad seemned taimest kuni kolme meetri kaugusele. Selle omaduse tõttu on teda tituleeritud klõpsheinaks ja plõkslilleks. Nii tema siis muudkui levib ja edukalt. Oma mikroümbrust vaadates imestan ikkagi, kuidas ta areaali on laiendanud. Saan aru, kui takja seemneid viivad edasi loomad, aga tema seemned ei haaku! Ka kolmemeetriste sammudega on ta levimine uskumatult kiire. Teadlasedki on pidanud teda Euroopa kõige paremini kodunenud umbrohuks. Nimi reedab staatust – malts.
Sel aastal oli meil pikk vihmaperiood, aga niiskus on klõpsheina põhinõue. Nii leidis iga pisimgi seeme oma idanemiseks vajaliku veehulga! Lemmaltsal on pinnaline ja väikese ulatusega juurestik, seetõttu kuivust ta ei talu. Rohida on neid seetõttu väga lihtne, ei ole nii, nagu mõne puju või kasvõi võilillegi, mida annab välja sikutada! Põuaga muutub lemmaltsaväli väga hõredaks, sest veepuuduse tõttu ei jõua ta oma lehti üleval hoida. Hiljem võivad toibuda, kui vihma saavad.
Mul on meeles koolitee mööda Pärnu jõe kallast, kus ka seda metsikut umbrohtu leidus. Ikka vaatasin välja mõne küpsema kupra, mida pigistades sai seemned mitmesse kaarde lendama. Niisugune väike meelelahutus. Loodan, et ma nende levikule väga kaasa ei aidanud, plõkslill saab iseseisvaltki liiga hästi hakkama…
EHA NÕMM
