Ühe puiduturu madalseisu on Külvik juba möödunud sajandi üheksakümnendate keskpaigas üle elanud. ?Kui 1995 oli Lemeksi käive 39 miljonit krooni, siis 1996. aastal 28 miljonini. ?Saematerjali turg läks üle Euroopa nii kõvasti alla, et pidime oma väikesed saeveskid seisma panema, kedagi koondada polnud vaja, inimesed said õnneks teistes ettevõtetes tööd,? meenutas ta. 1996. aasta lõpuks jäi Lemeksisse väga vähe inimesi alles, kolm-neli osakonda ainult.
Samal ajal kui ülejäänud Eesti nautis enam kui kümneprotsendilist majanduskasvu, pidid metsatööstusettevõtted tõsiselt võitlema oma eksistentsi eest. Teistpidi olid jälle puidutööstused aastatel 1996-1998 ühed vähesed, keda pangas laenusooviga jutule võeti.
?Eks see sõltub sise- ja välisturule töötamise vahekorrast. 2005-2007 läks hästi siseturule töötanutel. Metsatööstus on Eesti ekspordi-impordibilansi olulisim tasakaalustaja, meie töötame välisturule. Meil survestus kulupool, aga tulupool on suure Euroopaga seotud. Kuid juba on esimesed mehed ehituselt meie tsehhidesse tagasi tulnud,? rääkis Lemeksi juht. Ta usub, et kui järgmise aasta keskel majanduskasvu langus ka kergele tõusule pöörab, võib korrektsiooni tervikuna majandusele tervendavaks lugeda, kui jääb alla pikemaks ajaks, on asi halvem.
Ettepanekuid oma ettevõte ära müüa on Jüri Külvikule tehtud. Hinnani pole huvilised jõudnudki. ?Me tunneme oma tööd ja oleme oma meeskonnaga piisavalt noored, et jätkuvalt veel end teostada, arvame, et suudame midagi ära teha. Meie eesmärk polnud algusest peale raha. Pigem on raha meie tegevuse ja eneseteostusega kaasnev vahend, lisaprodukt. Just sellepärast ei ole me müügjuttu alustanudki,? põhjendas Külvik.
Efektiivsus eelkõige
Tema hinnangul võtavad Lemeks ja enamik tütarfirmasid efektiivsuses mõõtu Euroopast. ?See ongi huvitav, kas suudame olla efektiivsemad ja pakkuda paremat toodet Euroopa tarbijale kui teised tegijad vanast ja uuest Euroopast. See on piisavalt põnev eesmärk,? rääkis ta.
Efektiivsusest veel niipalju, et Lemeksi puitmaju valmistavas tütarfirmas Palmako tuleb aastakäive töötaja kohta üle pooleteise miljoni krooni. Viljandimaal harib Lemeksi tütarfirma Sakala Põldur 1600 hektarit põldu ja selles ettevõttes töötab vaid kuus inimest. Osa inimesi töötavad talvel metsamasinatel ja suvel põllumajandusmasinatel. Samuti saab talvel metsas kasutada osasid põllumajandusmasinaid.
Kallis tehnika sunnib olema ülimalt efektiivne. Uus forvarder ja harvester kokku maksavad üheksa miljonit krooni, need riistapuud peavad pidevalt töötama, et hind tasa teenida. Vajadusel kolmes vahetuses. Kui Eestis tööd pole, minnakse kaugemale. 2005. ja 2006. aasta talvel töötasid Lemeksi tütarettevõtte AP Metsa mehed ja masinad Rootsis tuulemurdu üles.
Kui keegi sooviks praegu Eestis väga kiiresti metsavarumise mahtu suurendada, siis poleks see võimalik. Käsitsi praeguste hindadega seda tööd keegi enam ei tee, 90-95 protsenti lageraiest tehakse harvesteride ja forvarderitega. Kallid masinad aga ei saa jõude seista ja oodata, millal ehk tuleb mõni tööots.
Raskel ajal tee plaane
Rasketele aegadel tuleb teha plaane järgnevaks ajaks ? Lemeksi mehed käisid 1996 mitu tiiru Soomes ja ostsid kasutatud puidutõstukeid Fiskarseid, need pandi Uraalidele peale, ehitati ümber ning igasse osakonda sai üks puiduveok.
1997. aastal kasvas ettevõtte käive 85 miljoni kroonini. ?Järelikult õigesti lappisime ennast tol raskel ajal,? kommenteeris firmajuht napilt. 1996. aasta lõpus hakati laadima paberipuu laevu. 1996. aasta oktoobris rajati Kundasse esimene Lemeksi sadamaterminal.
?Sealtkaudu saime sõltumatuna hakata paberipuud erinevatele huvilistele eksportima,? tõdes Külvik. Praeguseks töötab Lemeksil kaheksa terminali üle Eesti, aga on olnud üle kümne. ?Tegelikult liigub järjest vähem puud läbi terminalide, efektiivsem on, kui õige sortiment liigub langilt otse tarbijani,? tõdes firmajuht.
Aastast aastasse on emaettevõtte osakaal järjest vähenenud ja tütarettevõtete osakaal suurenenud. ?Kui kasvava metsa raie kukkuma hakkas, oleme hakanud oma riske maandama teistes majandussektorites. Kui oleksime kõik riskid metsasektorisse jätnud, oleksime väga suures ohus,? tunnistas ta.
Metsavarumine, metsa ülestöötamine, metsaveoautod moodustavad praegu umbes 12-13 protsenti kogu Lemeks grupi investeeringutest. Ülejäänud raha läheb puitu väärtustavasse tööstusse.
Väidet, et metsatööstusse on Eestis liiga palju investeeritud, Jüri Külvik ei kinnita. ?Kui võtame aluseks baasdokumendi ehk metsanduse arengukava aastani 2010, kus aastaseks raiemahuks lubatakse 12,6 miljonit tihumeetrit, siis mis on veel kindlam dokument kui Riigikogu kehtestatud raiemaht? Ühegi ministri ega ministeeriumi arvamus pole sellest dokumendist tugevam. Ja selle baasi pealt on meil mõistlikult investeeritud. Aga üle on investeeritud raie pealt 5 miljonit tihumeetrit aastas,? tõdes Külvik.
Liikumisvabadus ja euro
Euro tulek on tema hinnangul oluline kõikidele ettevõtetele. ?Veelgi olulisem oli, et alates 1992 aastast ei pidanud enam kõike Soome ja Saksa marka või USA dollarisse ümber arvutama,? tunnistas ta.
Eksportivale ettevõttele on oluline ka liikumisvabadus. ?Kui näiteks Hamburgi sadamas tuli laevasaadetiselt reklamatsioon ja sa ei saanud 24 tunni jooksul minna seda viisa puudusel lahendama, siis oli ikka nadi tunne küll,? meenutas Lemeksi juht.
Veel olulisem kui eurotsoon oli tema sõnul viisavabadus tähtsamate Euroopa Liidu riikidega. Schengeni viisaruumi asumine väga olulist tõuget enam ei anna, pärast ELga ühinemist läks kaubavahetus Lätiga normaalseks.
Vene raudtee seismajäämine tähendas, et palki veeti Eestisse meritsi. Praeguseks on vähenenud ka laevapalgi osakaal, sest lisaks kehtestas Venemaa palgi väljaveol kõrge tollimaksu. Palgitihumeetri hind koos tollimaksudega tähendab, et praeguses saematerjalituru madalseisus pole võimalik Vene palki sisse tuua.
Murelapseks tööhõive järeltöötluses
?Küsimus pole saeveskites, seal töötab ilma suuremate veskite juures olevate järeltöötlusosakondadeta Eestis umbes 1000 inimest. Saeveskitesse on investeeritud kokku umbes 1-1,3 miljardit krooni. Kordades rohkem inimesi töötab selles sektoris, mis tarbib toormena saematerjali, ka investeeringud järeltöötlemisse on olnud tunduvalt suuremad. Metsanduses, puidu- ja mööblitööstuses töötab kokku ligikaudu 43 000 inimest. Vähesest raiest tulenevad ohud liiguvad kogu metsa- ja puidutööstuse väärtusahelas ettevõtetesse, mitte saeveskitesse, nagu tihti lehest lugeda võib. Oluline on, et need inimesed töötavad suures osas maapiirkondades ja väikelinnades,? nentis Külvik.
Tema sõnul muretsetakse küll põllumajanduse pärast, kuid puidutööstuses on tööhõive maapiirkondades kordades suurem.
?Vene puiduga kompenseeriti Eestist saamata jäänut, nüüd on ka sellega ühel pool. Puidusektor ei ole investorite jaoks stabiilne,? tunnistas ta.
Konkurentsi tase, mis on viimased viisteist aastat Eestis metsatööstuses olnud, on välja arendanud efektiivsusharjumused, millega ei ole raske hakkama saada ka teistes tööstusharudes (põllumajandus, ehitus). ?Me oleme harjunud kalleid masinaid üsna intensiivselt käitlema,? märkis Külvik, kelle hinnangul on masinate tasuvus muudes sektorites kõrgem kui metsavarumises. Lisaks moraalne pool, sest metsatööstuse maine on pigem halb kui hea.
Emotsioonid esiplaanil
?Kui sa metsatööstuses tegutsed, siis vaadatakse tihti sellele ühtmoodi, kui harid põldu või ehitad korraliku maja üles, siis on avalik arvamus hoopis teistsugune,? tunnistas Lemeksi juhataja.
Mis puudutab metsatööstuse mainet, siis see on tema hinnangul madalseisus eelkõige puhtemotsionaalsetel põhjustel. ?Kui mu lapsepõlvekodu lähedal on kena mänik või kuusik maha võetud, siis emotsionaalselt see mulle ei meeldi,? tõdes ta. Emotsioon on paraku olulisem kui üldisele majandusele mõtlemine. Väidetakse, et otsuotsus poes tuleb kolmel juhul neljast emotsionaalselt pinnalt, mitte ratsionaalselt.
Lisaks on mõjutanud avalikku arvamust kiire kasumi peal väljas olnud, tihti 1990. aastate algul metallikaubandusest tulnud metsaparisnikud. Oma hariduselt ega mõttelaadilt pole nad sageli metsamehed.
Palju on sektoris olnud ettevõtteid, kelle iga ongi kavandatud paariks-kolmeks aastaks. Tihti ei taha sellised ettevõtted ja nende taga olevad isikud võtta vastutust ei riigi, tehingupartnerite ega keskkonna ees. Seegi on üks põhjusi, miks metsatööstuse maine on madal.
Jüri Külvik lõpetas maaülikooli ehk tolleaegse põllumajandusülikooli 1991. aastal, tema kursusekaaslastest on metsatööstuses tegutsemas veel kolm inimest.
Kui noormees õppima läks, oli metsamajandus üks väheseid, kus eestikeelne ja -meelne ametkond. Tema vanemad olid õppinud omaaegses Eesti Põllumajanduse Akadeemias kolm aastat metsatööstust ja sealt suunatud Lätti Jelgavasse veel kolmeks aastaks mööblitööstust tudeerima.
Küllap oli küsimus meelsuses, Külvikute peres hoiti looduse poole, käidi palju matkamas. Vend Mart õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat ja on nüüd looduskaitse õppejõud.
Juba 4. ja 5. kursusel tegid nad kursusevendadega talviti koos metsa. Töötades metskonnale üles kindla koguse paberipuud, sai osta palki. Üks saag Partner 700 ja neli meest tegid tublit tööd ning igaühe kohta tuli keskmiselt kaheksa tihumeetrit päevas.
Pärast lõpetamist läks Jüri isa puitkonstruktsioone tootvasse firmasse meistrina tööle. ?Teha tuli peaaegu kõike, katla kütmisest kuni meestega töölepingute vormistamiseni, palga arvestuseni, juhendada ning olla eestööline,? rääkis ta, lisades, et isa käe all töötada polnud kerge, samas arendasid isa nõudlikkus ja kogemused kiirelt. Aasta pärast asutas Jüri isa ettevõttes AS Külvik metsa ülestöötamise osakonna. Osaleti esimestel riigioksjoinitel. Enamik lanke tuli kasumisse, kuid mitte kõik. Kui osakond hakkas oma käibelt ja mahult suuremaks saama kui isa firma, läks poeg oma teed ja asutas koos isaga 1993 Lemeksi.
Vaba aega, niipaljukest kui seda üldse jääb, kasutab Jüri Külvik ära looduses käimiseks. Kaugemale sõites läheb ta mägedesse, nii suusatama kui ka ronima.
Tütar läks sügisel esimesse klassi, abikaasa töötab riigiametnikuna. Nädalavahetused veedab pere Põlvamaal Jüri isakodu lähedale rajatud maakodus. See on pereisale ka patareide laadimise kohaks.
Lemeksi tütarettevõtted
1997 Palmako
1998 AS AP Mets
2000 Imprest
2002 Viiratsi Saeveski (koos Asiga Rait)
2005 Pinest.
2000 Lätis Baltic Forest
2003 Smiltenes Me?s
2004 Sakala Põldur
2004 AP ehitus
2004 AP Kinnisvara.
Julgeb võtta riske
Kursusekaaslase, looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regiooni maa ja planeeringu spetsialisti Elina Einaru hinnnagul on Jüri inimene, kes julgeb võtta riske ja jaksab olla teistest sammuke eespool, ta ei ole ametnikutüüp.
?Jüri ei sobi töötama teiste alluvuses. Pigem kasvõi väiksemas mahus, aga iseseisvalt,? tõdes Einaru. Nende kursus käib siiani igal aastal koos ja Jüri on ka alati kohal.
?Et ta on inimesena tugevate liidriomadustega siis oli ta ka kursusel üks liidritest. Lemeksi algusaastail töötas tema firmas üsna mitu kursavenda, kuid nüüdseks on neid alles jäänud kaks. Ära on nad läinud erinevate põhjustel. Oleme juba sellises eas, kus tulebki vist vähemalt üks kord töökohta vahetada, et ei tekiks rutiini.?
Huvitas puidukasutus
Kursusekaaslane, Põltsamaa metsaülem Avo Jürissaar ütles, et Jüri on alati olnud puidukasutuse poolel.
?Ta ei olnud juba kooli ajal sellise mõttemaailmaga, et teenida teisi jumalaid. Juba suunamise ajal oli tema jaoks probleem, et ta peab kusagil ?suunamisaega? täis töötama. Kergendus oli suur, kui saime teada, et meie kursusel suunamist ei tulegi,? tõdes Jürissaar.
Iga-aastane traditsioon on kursuse kokkutulek, kes tulla saab, see tuleb. Korraldamine käib järgemööda.
HELVE LAASIK
