Eestlanna Leili Kujanpää, kes tegutseb Soomes eesti keele ja kultuuriloo õpetajana ning juhib Päijät-Häme Tuglase seltsi, on juba aastaid olnud tihedates sidemetes Jõgeva vallaga. Viimati viibis ta siin koos grupi eestlaste peredest pärit lastega, kes Lahtis emakeelt õpivad.
Peatuspaigaks oli seekord Vaimastvere õpilaskodu ning teejuhiks Vaimastvere kooli direktor Väino Ling. Käidi Endla looduskaitsealal, Laiusel, Palamusel, Jõgeva Sordiaretuse Instituudis ning saadi osa Jõgeva linna päevade sündmustest. Päev enne ärasõitu põigati sisse ka Siimustisse, kus uudistati savinõude tegemist. Siimusti raamatukogus oli Leili Kujanpääl aga rõõmus taaskohtumine oma ammuste tuttavate — Jõgeva vallavanema Saima Kalevi, vallavalitsuse haridus- ja kultuuritöö peaspetsialisti Marika Prave ning raamatukogu juhataja Tiina Mihhailoviga. Koos lastegrupiga tutvuti raamatukogu ruumidesse sisse seatud Siimustist pärit kauaaegse Helsingi Ülikooli lektori, kirjaniku ja keeleteadlase Eeva Niinivaara mälestustoaga ning käidi tema sünnikodu tähistamiseks paigaldatud mälestuskivi juures. Raamatukogule tõi Leili Kujanpää kingiks Soome Tuglase Seltsi poolt välja antud Heikki Rausmaa raamatu “Tuglaksen tuli palaa” (Tuglase tuli põleb) koos autori pühenduse ja autogrammiga. Raamat kõneleb Tuglase seltsi ning Soome-Eesti kultuurisidemete ajaloost ja selles on juttu ka Eeva Niinivaarast. Hiljem oli võimalus Leili Kujanpäält pärida üht-teist tema elu ja tegevuse kohta Soomes ning sellest, kuidas ta seal eesti asja ajab.
Mis ajast elate Soomes ja millega seal täpsemalt tegelete?
Elan Soomes alates 1994. aastast. Eesti keelt ja kultuurilugu õpetan nii täiskasvanutele kui ka lastele. Koolituskeskuses Salpaus on mul õhtused kursused täiskasvanutele. Materjali muretsen ja kursused koostan ise. Lahti Kooliameti tellimisel õpetan eesti lastele emakeelt kaks tundi nädalas, nagu Soome seadused ette näevad. Ka seal on materjalide hankimine ja muu bürokraatia mu enda hooleks. Peale selle õpetan koolituskeskuse Wellamo rahvaülikoolis kaks tundi nädalas eesti keelt pensionäridele. Lisaks sellele viin Päijät-Häme suveülikoolis igal kevadsuvel läbi eesti keele lühikursusi.
Kuidas ja mis ajast olete seotud olnud Tuglase seltsiga?
Kohe algusest peale, kui Soome alaliselt elama asusin, olen olnud Päijät-Häme Tuglase seltsis tegev. Alguses olin kultuurisekretär ja nüüd juba mõned aastad juhatuse esimees. Meie selts kuulub ühena kaheksast peaseltsi alla. Palka selle töö eest ei maksta, see on auamet. Selts hõlmab Päijät-Häme maakonda ja keskust Lahti linna.
Kas Eestis viibite sageli?
Tuleb tunnistada, et tegelikult olen ühe jalaga kogu aeg Eestis. See on nagu nälg, mis tulema sunnib. Sugulaste juurde, kalmistule ja ka lihtsalt niisama. Käin tiiru ära ja süda on jälle rahul. Ka oma töö ja tegevuse tõttu viibin Eestis päris tihti. Siis ühendan siin alati töö ja lõbu. Kolm aastat olen korraldanud Haapsalus keelekursusi. Tänavu on need 1. – 7. juulini. Eestis käin gruppidega ka igasuvistel Tuglas-reisidel. Seekord oleme 7. – 10. augustini Leigol. Minu juures emakeelt õppivatele eesti lastele olen püüdnud samuti igal suvel Eestisse ekskursiooni teha. Möödunud aastal käisime Pärnus, nüüd siis Jõgevamaal. See on üks osa minu eesti-kasvatusest lastele. Olen seda joont püüdnud järjekindlalt ajada. Eks ma sellest olengi Soomes saanud endale “sõimunime” Koidula.
Jõgevamaa, eriti aga Jõgeva vallaga tunduvad Teil olevat eriliselt tihedad sidemed, mismoodi need kujunenud on?
Jõgeva valla inimestega tutvusin nende külaskäigul Orimattilasse seitse-kaheksa aastat tagasi. Nende inimeste soojusest olen senimaani olnud võlutud. Sellest ajast peale olen alati üritanud tuua inimesi Jõgevale ja rääkida Soomes Vooremaa ilust. Kunagise Laiuse kirikuõpetaja kutsusin meile jumalateenistust pidama. Tiina Mihhailovi palusin meile külla Eeva Niinivaarast rääkima. Meie ühiseid ettevõtmisi on alati toetanud Saima Kalev ja Marika Prave. Ka seekordsel külaskäigul kohtusin jälle väga toredate inimestega.
Kuidas lapsed käiguga rahule jäid?
Oi, neile meeldis väga! Ja Vaimastvere kooli direktorist Väino Lingist, kes meiega tegeles, olid nad kõik vaimustuses. Meie päevad olid tihedad ja huvitavad ning vastu võeti meid lausa kuninglikult. Siinne külalislahkus on alati haruldane olnud.
Kuivõrd eestimeelsed on Soomes elavad eestlased?
Minu jaoks on see valuprobleem. Eestlasi on muidugi erinevaid. Osad tahavad olla avalikult soomlased, osad “kapi-eestlased” ja osad avalikult eestlased. Mina kuulun viimasesse rühma. Olen leidnud õnneks alati väga suure hingega eestlasi. Minu jaoks on emakeele säilimine ääretult tähtis. Minu enda tütar, kes lõpetas seitsmenda klassi, on kakskeelne laps, suviti on ta aga kindlalt eestlane ja enamasti Eestimaal. Ta on Tuglase seltsiga koos kasvanud ja minuga alati Eesti üritustel kaasas olnud. Eesti on tema jaoks unelmate maa ja mul on hea meel näha, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem teda kõik Eestisse puutuv huvitama hakkab.
VAIKE KÄOSAAR
