“Tuju” on Hainsalu sõnul üks Alveri neid meistritöid, mis end lõpuni kätte ei anna: luuletuse tuum libiseb püüdja eest otsekui silmapiir, ehkki paistab olevat siinsamas ja selgelt näha. Pettekujutelm on seegi, et poeem on sündinud kergelt ehk siis n-ö varrukast kukkunud: selle keel on küll loomulik, ent loomulikkuseni on poetess jõudnud läbi tohutu töö. Alveri pärandi hulgas on nimelt koguni viis koolivihiku täit “Tuju” fragmente, riime ja sõnavõimalusi. Nummerdatud vihikud lasevad aimata luuletaja mõtte liikumist ja otsingute suunda.
“Näikse, et “Tuju” selgroog on Betti Alveril olnud kohe alguses olemas,” ütles Lehte Hainsalu. “Seda tunnistavad paar-kolm kondikava varianti, mis erinevad vaid punktide sõnastuse, mitte sisu ega järjestuse poolest. Kummatigi on maailm, mida Alver sõnastada mõtles, nii mahutu suur, et ei tahtnud kuidagi sündida.”
“Mina olen kõik saanud ainult hirmsa vaevaga, läbi häda ja viletsuse,” tunnistanud poetess ühes erakirjas paar aastat hiljem. Ning “Tuju” kirjutamisaja märkmelehtedel kordub fraas “kirjutuslaud/ kui tuline raud”.
“Tuju” sündmustik on Hainsalu sõnul hoogne ja dramaatiline. Skulptor-minategelane voolib savist Rõõmupoja kuju, see saab elavaks, võtab endale nimeks Tuju ning muudab teiseks mitte ainult õhkkonna ateljees, vaid muugi ilma. Kuju koguneb vaatama kõiksugu rahvast ning tekib tõeline tramburai. Kujur manitseb oma kätetööd ettevaatlikkusele ning puudutab teda kogemata. Kuju muutub taas saviks, ateljee jääb tujutuks ja rahvas jookseb laiali, kujur aga ei suuda savi enam kunagi elavaks voolida.
Palutud pronks
Poeemi sõlmpunktiks on hetk, mil kujuril tema ateljees käivast trallist villand saab.
“Mina hõikasin: “Ettevaatust ei tunne sa mitte üks tonks!
Ära sinagi puuduta saatust, kui sa pole just palutud pronks!”
Ma vist müksasin teda vähe. Minul suus oli mulla maik.
Käsi kuidagi puutus ta pähe. Tema näole jäi nähtav laik.”
Stroofi tagapõhja süüvides ütles Hainsalu järgmist:
“Poeemi sündimise ajaks oli Stalini surmast möödas napp neliteist aastat. Õnnestunud kunstitöö, olgu skulptuuri, lavastuse, luuletuse, romaani või muusika levimine tekitas nautijais rõõmsat riigivastast trotsi, mis aga seadis ohtu teose looja. Kes sooviks rippuda Pagari keldris, pea alaspidi, või keda see lunastaks, kui seal rippuda? “Mul suus oli mullamaik,” ütleb skulptor, küllap mäletades anekdoodi rääkimise pärast Siberis surnuid. Sestap manitseb ta oma savikuju ettevaatlikkusele, sest saatust puudutada võib vaid võimu poolt palutud tulevane pronkspea.”
Sellise ettekartuse või suisa enesetsensuuriga põrmustab kujur Hainsalu sõnul oma kuju vabaduse ja tema kunst on määratud hukule. Mida see sisuliselt tähendab, võib aimu saada 1955. aastal ilmunud Eesti luule antoloogia teisest köitest, kus luulemeistrid olid uut ideoloogiat järgides unustanud kõik, mis nad luulevormist iial teadnud. Hainsalu meelest väärib imetlust Betti Alveri julgus kirjutada pärast kirjanike liidust väljaheitmist, tööta ja leivata jäämist, esimese abikaasa surma Siberis ja teise abikaasa insulti tööandja kabinetis nii avameelne poeem.
Rahutu rahvavoor
Ent “Tujus” toimuvat saab vaadelda ka teisest aspektist ja selle tunnuslauseks on “Mu tuppa kui tuulejuga rümas rahutu rahvavoor.” Alveril kui Tartu vaimsel “paavstil” olid nimelt kohustused kaaskodanike ees: ta pidi ukse nii sõpradele kui ka muidu uudishimulikele ja tunnustustuse ihalejatele alati lahti ja toa sooja hoidma, suutma tühjast poest kohvi ja kohvikõrvast hankida, jutuletulnud ära kuulama ja neile vajaduse korral kaasa tundma ning pärast külaliste järelt veel koristamagi.
“Aastal 1967 ei olnud Alveril külalisi veel nii hirmpalju, sest teda häbeneti tülitada halvatud abikaasa tõttu,” ütles Lehte Hainsalu. “Ent seitsmekümnendate keskpaiga päevikutes ei leidu vist ühtegi sissekannet, kus poleks märget külalise või telefonikontakti kohta, mis paiskas luuletaja mitmeks tunniks võõrastesse muredesse.”
Ikka ja jälle pihtis poetess päevikule: “Pidid tulema alles kell 3, aga olid platsis juba pool üksteist, kaasas pikk roos, konjak ja ?okolaad.” Või: "Hommikul vara kolkis mind üles ja oli terve päeva minu pool.”
Tänu külalistele oli Alver kursis maailmas toimuva ja meedias kajastuvaga, kuigi ta ei muretsenud endale põhimõtteliselt ei telerit ega raadiot. Suuremas seltskonnas Alver aga pigem vaikis kui mängis esimest viiulit. Hainsalu arvas selle üheks põhjuseks olevat selle, et Alver ei tahtnud anda olulisi hinnanguid inimeste ega ilma-asjade kohta esimese mulje ajel, vaid tahtis, nagu oma kirjanduslikes tekstideski, pikalt otsida mõtet ammendavat sõna. Ent suulises kõnes pole paraku võimalik juba suust lastud sõna tagasi võtta ja sobivamaga asendada.
Üsna samamoodi käitus Jõgeval käies Lehte Hainsalu ise: et kõik, mis ta öelda soovis, saaks öeldud soovitud viisil, oli ta oma ettekande kirja pandud ja luges selle paberilt ette. Nii sai tekst ehk suuliseks ettekandeks liiga tihegi: kuulaja mõte ei jõudnud kõnelejale alati järele. Ent kui ükskord aasta pärast ilmub sarja kümmet kohtumist “protokolliv” raamat, saab selle vea parandada.
Jõgeval pöördus Hainsalu publiku poole järgmiste sõnadega: “Armas Betti Alveri kogudus!” Ja tõepoolest: juba sarja kolme kohtumise järel hakkab huviliste ringil mingi ühtne identiteet kujunema. Novembri lõpus on “koguduse” ees Jaan Kross.
RIINA MÄGI
