Legendaarse peatoimetaja Hugo Alteri inimlik pale

Tänavu suvel sajanda sünniaastapäevani jõudev kaasaegse Eesti ajakirjanduse isa professor Juhan Peegel on öelnud, et ajakirjanik võid olla, kuid inimene pead olema. Inimeseks olemisega sai hästi toime ka perioodil 1976–1995 Jõgeva rajoonilehte Punalipp ja selle järjepidevuse kandjat Vooremaad toimetaja ning peatoimetajana juhtinud Hugo-Eduard Alter.


  1. 10. mail 1929. aastal Tallinnas sündinud Hugo-Eduard Alter lõpetas vastavalt ajastuhõngule 1957. aastal Vabariikliku Parteikooli ja aastal 1973 NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ajakirjandusosakonna.

Alter oli mitme kohaliku ajalehe peatoimetaja ning peatoimetaja asetäitja. Aastal 1996 sai ta Eesti Ajakirjanike Liidu tegevjuhiks ning selle teabelehe Ajaleht vastutavaks toimetajaks.

Võib öelda, et sarnaselt paljudele oma põlvkonna inimestele, tuli tal nõukogude võimu ajal kirjutada ka ridade vahele ja olla toimetuste juhtimisel küllalt diplomaatiline. Oma mõtete tegelikuks väljaütlemiseks andis võimaluse Eesti taasiseseisvumine.

„Hugo Alter oli aktiivne ajakirjanik, kes kajastas paljusid maakonna tippsündmusi. Ta pooldas ühena paljudest, et Jõgevamaa ajaleht peaks saama nimeks Vooremaa. Seda mõtet toetas ka maavalitsus,“ rääkis esimene Jõgeva maavanem Priit Saksing.

  1. sünniaastapäeva künnisel jagavad Hugo Alterist mälestusi Saaremaa ajakirjanik Aare Laine, tütar Sirje Kivisaar ja tütretütar Kristi Vimberg.

Saaremaa ajakirjanik Aare Laine alustas oma juttu nii: „“Pea vahest vana saarlast meeles kah. Hugo, selle raamatu koostaja. 5.02.99“.

Nii kirjutas tollane Eesti Ajakirjanike Liidu tegevjuht Hugo Alter 1997. aastal välja antud liidu aastaraamatusse, kinkides trükise saarlasest kolleegile,“ rääkis Laine.

Ta lisas, et alles nüüd, taas seda raamatut kätte võttes ja pühendust lugedes, tabas ta ennast mõttelt, et pooleldi tänu Alterile sai temast ajakirjanik.

„1975. aasta lõpus pakuti Saaremaa lehe asetoimetajale Hugo Alterile tööd Jõgeva rajoonilehe toimetajana. (Tollal peatoimetaja tiitlit rajoonilehtede toimetustes ei kasutatud – toim). Saaremaa lehe toimetuses jäi üks koht vabaks. Ühel jõulukuu päeval 44 aastat tagasi kutsus Saaremaa lehe toimetaja Endel Prooses mind enda juurde ja tegi ettepaneku toimetusse tööle tulla. Võtsin pakkumise vastu.“

„Hugo Alter oli Saaremaal populaarne mees. Lisaks ajakirjanikutööle oli ta ennekõike nähtav tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri mängijana. Laulu- ja tantsupidude rongkäigus astus mustas paraadvormis Alter pillipuhujatega ühte sammu, luues peolistele ja pealtvaatajaile marsilugusid mängides peotuju.

Traditsioonilistel Saaremaa velotuuridel oli Hugo üks korraldustoimkonna liikmeist. Jalgratturid panid oma võimed proovile Saaremaa lehe rändkarika võitmisel. Jalgrattaspordist nakatus ka Hugo. Võidu sõitma ta ei kippunud, aga ilmselt ei toimunud ühtegi võistlust, kus ta kohtunikuna ei oleks tegutsenud,“ meenutas Aare Laine.

Saaremaale Siimusti keraamikat

„Saaremaa velotuuridel osales ta ka siis, kui oli Jõgeval lehte toimetamas. Velotuurist osavõtjatele tõi Alter Vooremaalt kaasa keraamilised meened, taldrikukesed tekstiga „Saaremaa velotuur“,“ ütles Aare Laine.

Teenekas Saaremaa ajakirjanik märgib, et just Hugo Alteri initsiatiivil said Jõgeva ja Saaremaa toimetuste vahel alguse sõprussuhted. Kord käisid jõgevalased Saaremaal, siis jälle saarlased Jõgeval. „Me ei piirdunud üksnes rajoonikeskustes nähtuga. Alter viis külalised paljudesse huvitavatesse paikadesse. Meenub Adavere, Põltsamaa, Pajusi ja palju teisi kohti.

Alteri organiseerimisel on toimunud ka suuri, praeguses mõistes üleriigilisi üritusi. Punalipu korraldatud vabariiklikul ajakirjanike kokkutulekul õnnestus mul võita vankriratta heitmises esikoht. Diplomi andis mulle autasustamistseremoonial peakorraldaja Hugo Alter. Tunnuskirjal on ka tema allkiri,“ meenutas Laine.

Sõpradeks said ka toimetuste ajakirjanikud. „Kõrgkooliaastatel sai viieks aastaks minu toakaaslaseks väga hea sulega Jõgeva ajakirjanik Gunnar Isotamm. Meie suhted ei piirdunud üksnes töö ja kooliga. Lävisime ka perekonniti. Või Ants Paju, keda olen kodumail võõrustanud ja kellega palju mõtteid vahetanud. Tegelikult oli ju ikkagi Hugo Alter see, kes meid kokku viis,“ lausus praegune Saarte Hääle ja Kadi raadio toimetaja Aare Laine.

Meisterdas pillirookardina

Ka tütre Sirje Kivisaare mälestused Hugo Alterist ulatuvad Saaremaale.

„Mäletan talviseid kelgusõite lasteaeda ja koos suusatamist Kuressaare pargis. Lapsepõlvest mäletan põnevaid suviseid öiseid ujumisi ja seda, kuidas me ühel suvel käisime igal õhtul pilliroogu lõikamas, millest isa ehitas imekauni, maast laeni liikuva rookardina, mis poolitas meie Saaremaa kööki. Kõik minu sõbrad imetlesid seda kardinat ja olin selle üle väga uhke,“ meenutas Kivisaar.

„Kevaditi käisime isaga matkamas. Mina, väike tüdruk, tema kukil. Meelde on jäänud varahommikused matkad Linnulahe äärde linde vaatama. Mäletan reise Moskvasse, Leningradi ja Ungarisse. Teda huvitas ajalugu. Ta teadis alati kõike ja oskas palju jutustada. Meie lemmikmäng oli selline, et koostasime viktoriine ja siis vastasime küsimustele. Isa armastas väga muusikat. Kuulasime koos plaate ja ta õpetas mind tantsima, meenub just twist, mis oli siis väga moes.”

Muusika ja sport

Hugo Alter mängis puhkpilliorkestris nii Saaremaal kui ka hiljem Jõgeval ning oli kauaaegne VOP-i (vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester – toim) liige.

„Isa laulis ka meeskoorides. Niipalju kui mäletan, osales ta kõigil üldlaulupidudel ja võttis mind alati kaasa, hiljem osalesin juba ise. Ta mängis metsasarve, aga sai ka trompetiga hakkama.

Loomulikult pani ta mind muusikakooli puhkpilliklassi, õppisin flööti. Mul läks ka spordis päris hästi ja õpetajad meelitasid sporti tegema. Teatasin isale, et jätan muusikakooli pooleli, annan ennast spordile. Oi kui kurvaks isa muutus, pisarad tulid talle silma, ta palus mind kogu südamest, et ikka flöödieriala lõpetaksin.

Tegin nii nagu isa soovis ja olen talle ülimalt tänulik, et ta mind muusika juurde tagasi suunas. Muusikakoolist ja temalt sain armastuse klassikalise muusika vastu,“ meenutas Sirje Kivisaar.

Tema sõnul oli Hugo Alteri suur armastus sport. „Ta oli üks Saaremaa velotuuri käimalükkajatest ja ka ise jalgrattaspordis kohtunik. Jõgevamaal elades aitas ta kaasa jalgrattaspordi arengule ja organiseeris üleriigilisi noorte maadlusturniire.

Oma hobide tõttu oli ta tihti kodust ära ja see tekitas vahel meie peres nurinaid.

Isa kogus märke, marke ja exlibriseid ning meil oli ilmatu suur kodune raamatukogu. Isale meeldis väga kino. Mõlemas linnas, nii Kuressaares kui ka Jõgeval elasime kino lähedal, lapsepõlves käisin temaga koos väga tihti kinos, ta vaatas kõik uued filmid alati ära,“ rääkis Kivisaar.

Jõuluvana kingid ja naistepäeva lilled

Tütre meenutuste järgi oli isa suur traditsioonide armastaja. „Jõulud olid ikka ehtsa jõuluvanaga, ei mingeid pakke kuuse all. Jõuluvana oli ta muidugi ise, tal oli uhke jõulumehe mantel ja habe.

Sünnipäevahommikutel laulis ta alati sünnipäevalapse üles, lilled ja kingitus olid tal juba varahommikul olemas. Naistepäevadel sain ka mina alati kingituse ja lilled, hoolimata sellest, et ma ei olnudki veel naine, alles väike tüdruk.“

Lisaks sellele meeldis Hugo Alterile väga meisterdada ja ehitada. „Minu tütrele Kristile tegi ta kunagi jõuludeks imearmsa nukumööbli komplekti: kapid, voodid, lauad, toolid, põrandalambi. See kingitus on tänaseni alles. Isal oli väga palju sõpru ja mulle tundus, et ta tundis kõiki. Temaga koos tänavatel liikudes kõlas muudkui „Tere, tere, tere!“,“ meenutas tänane Raadio 4 tegevjuht Sirje Kivisaar.

Ta nimetas oma isa Hugo Alterit mohikaanlaseks, kes tegi kõike mitte raha, vaid hinge ja armastuse nimel.

„Isa ei väsinud kunagi, tal oli kohutavalt palju energiat ja teda huvitas elu. Kui mõelda, milline on üks hea isa, siis see oligi minu isa. Ta oli mulle väga kallis,“ lausus ta.

Kabinetis musta ronga topis

Tütretütar Kristi Vimbergil on meeles, kuidas ta koos vanaisaga saksa keele tunniks saksakeelse pildiraamatu koostas.

„Õpetaja sõnul jättis grammatiliselt üht-teist soovida, kuid väljanägemiselt ja sisult hindas ta raamatut väga huvitavaks.

Suvised koolivaheajad veetsin ikka Jõgeval ajalehe toimetuses. Mäletan sealt sõbralikke ja vaimuerksaid inimesi, kes kõik mõneti ka minuga tegelesid. Vanaisa viis mind trükikoda vaatama, kus toona masinad tugevasti mürisesid. Tema kabinetist on meelde jäänud musta ronga topis, mis mäletatavasti toonase toimetuse üks maskotte,“ meenutas Kristi.

„Kultuurihuviline vanaisa tekitas minus suure huvi lugemise vastu ja küllap pärisin temalt ka kirjutamisoskuse, mida tänases töös sageli vaja läheb,“ lausus Kristi Vimberg, kes on tänane Jüri Gümnaasiumi arendusjuht.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus