Selle aasta alguspäevadel on ühes Jõgeva linna servas asuvas majas sagimist ja liikumist rohkem kui tavaliselt. Maie Laurbergil on külas tütar Lea koos perega Saksamaalt. Vanaema Maie askeldab parasjagu köögi ja elutoa vahet. Lea tuleb ukselävele, üheksakuune pesamuna Mailin-Leonora süles. Ülakorruselt kostvate häälte järgi võib arvata, et kuueaastasel Ivo-Alvinil ja neljasel Leon-Rubenil on seal koos isa Andreasega midagi teoksil.
Lastele meeldib eesti talv
“Üle pika aja on jälle hea eesti televisiooni vaadata,” ütleb Lea, kes pole vahepeal kaks aastat lapsepõlvekodus käinud. Kui ta varem on ikka korra või paar aastas Eestis käia saanud, siis sedakorda tuli pikem vahe sisse tütre sünni tõttu. See-eest oli Leal koos abikaasa ja lastega võimalus tervitada algavat 2006. aastat Eestimaal, sest siia saabusid nad juba mõned päevad enne aastalõppu. Aastavahetusel oli maja laste kilkeid täis ning rahvast eriti rohkesti, sest Jõgevale oli Pärnust tulnud ka Lea vend oma perega. Laste mängulusti ei seganud isegi erinevad keeled. Lea ja Andrease pojad oskavad eesti keeles praegu vaid üksikuid sõnu, sest kodus kõnelevad nad saksa keelt. Pisike Mailis-Leonora pole aga veel rääkima õppida jõudnud. Üht-teist mõistab juba eesti keeles öelda ka laste isa ja Lea sakslasest abikaasa Andreas.
Igavust Andreas ja lapsed igatahes Eestis olles ei tunne. Andreasele meeldib Eestimaa talv isegi rohkem kui suvi. Et siin lumi nii pikalt maas on, see on Andrease ja poiste arvates tõeline ime. “Meil on talved pehmemad. Võib-olla veebruaris tuleb nädalaks-paariks lumi maha, aga siis on varsti kevad käes, märtsis õitsevad juba krookused,” räägib Lea. Seesugust võimalust nagu Jõgeval kruusaaugus kelguga liugu lasta Saksamaal igatahes pole ja sellepärast kasutavadki poisid koos isaga valget aega peamiselt väljas olemiseks, kui ilm vähegi lubab. Vähemalt on, millest koju minnes sõpradele ja Saksamaa vanaemale-vanaisale rääkida.
Kodu valmis oma kätega
Omal ajal Tallinnas pedagoogikaülikoolis raamatukogundust tudeerides tegi Lea enne viimast kursust õppimises vaheaja, sest leidis, et korralik keeleoskus võiks edaspidises elus kasuks tulla. Et piirid olid just lahti läinud, kasutasid seda võimalust mõnedki noored. Kes läks Iirimaale, kes Inglismaale või mujale. Et Lea oli tollases Jõgeva 2. Keskkoolis õppinud saksa keelt, leidis ta Saksamaal lapsehoidja koha. Paar kuud hiljem sai ta ühel suurel tuletõrjepeol tuttavaks Andreasega. “Tema vist ikka märkas mind, aga minule jäid just kõige rohkem meelde tema silmad,” meenutab Lea.
Väikesest Eestist Andreasel sellel aja igatahes aimu ei olnud. “Mul on tunne, et ta vaatas ehk alles sellel õhtul kodus esimest korda elus kaardi pealt, kus see riik täpselt asub, varem polnud ju põhjust,” oletab Lea. Igatahes sai saksa noormehe tõsine huvi selle maa vastu alguse just meeldima hakanud eesti tüdruku kaudu. Edaspidi oli tal põhjust Eestis käia juba õige tihti. Praeguseks on ta tuttav paljude Eestimaa kaunimate paikadega, kus koos Leaga käidud.
Lea lõpetas vahepeal Eestis kõrgkooli, Andreasel oli aga vaja läbi teha ajateenistus. “Ma ei luba sulle, et ma siia jään, aga eks ma proovin siin elada,” oli Lea öelnud Andreasele kümme aastat tagasi pärast abiellumist, kui viimane teda Saksamaale elama kutsus.
Varsti aga hakati koos Andrease vanematega ehitama oma kodu. Poole aasta pärast sai see sõna otseses mõttes oma kätega ka valmis. Et äi ja Andreas olid päeva ajal tööl, tegid naised sel ajal ehitustööd edasi. “Meist pole keegi kahe vasaku käega, kõigega saime hakkama. Mul on väga toredad mehevanemad. Maja saigi kahe pere jaoks ehitatud, ämm ja äi elavad praegu maja teises pooles,” räägib Lea.
Eesti-saksa ja natuke ungari verd lapsed
Ehkki Lea lapsed kõnelevad kodus saksa keelt ja nende kodukandis pole ühtegi teist eesti peret, leiab Lea, et tema lapsed on siiski kõige rohkem ikka eestlased. Et Andrease isapoolne vanaisa oli ungarlane, siis on arvata, et vahest on lasteski pisut vanavanaisa ungari verd. Ungari temperamenti võib kõige enam aimata keskmises lapses Leon-Rubenis, kes oskab imehästi kontakti leida nii lastega kui täiskasvanutega ja on ilmselt peres kõige jutukam.
Eestikeelsed lastelaulud, mida ema Lea poistele laulda on proovinud, meeldivad poistele väga, eriti Leon-Rubenile. Seepärast on Lea Eestis olles püüdnud ikka lastelaulude plaate kaasa osta ning neid siis omakorda Ameerikas elava sõbrannaga vahetada.
?Elu on kogu aeg väga kiire olnud,? tunnistab Lea. Pärast seda, kui maja valmis sai, avanes võimalus saada töökoht ühes põllumajandusmasinate müügifirma büroos, kus, tõsi küll, raamatukoguhoidja diplomist suurt abi just polnud. ?Tähestiku tundmine tuli ikkagi kasuks,? arvab Lea siiski. Poolteist aastat pärast seda sündis Ivo-Alvin. Sestpeale on Lea olnudki peamiselt kodu ja laste päralt. Saksamaa teises otsas elab kunagine pinginaaber, kellega aeg-ajalt kohtutakse. Vahel saab Lea kokku ka lapsepõlvekodu naabritüdruku, volgasakslaste perest pärit Katjaga, kes omal ajal koos vanematega Jõgevalt Saksamaale kolis. Möödunud suvel oli Katja aga omakorda olnud Jõgeval Lea ema Maie külaline, käis oma lapsepõlvepaikades ja juuri otsimas.
VAIKE KÄOSAAR
