Kui hästi Te tunnete ja mõistate vene hinge?
“Ma õppisin vene hinge tundma üsna varakult, sest kuueaastase poisina küüditati mind Siberisse. Õppisin viis aastat vene koolis ning tänu sellele on ka keel korralikult selge. Lausa vene hinge spetsialistiks ma ennast aga ei pea.”
On’s Eesti ja Venemaa läbirääkimised Peipsi järve kalastamise teemadel olemuselt rohkem poliitilised, majandusalased või diplomaatilised? Või sisalduvad Peipsi äärse suurriigi ja väikeriigi vahelises kohtumises kõiki nimetatud jooni?
“Eks nendes läbirääkimistes ole tõepoolest kõike. Ma ei oska täpselt öelda, missuguseks osutub proportsionaalne jaotus, kuid et eesmärgiks on sõlmida valitsuste vaheline kokkulepe, sisaldavad sellele eelnevad kõnelused tõepoolest kõike, mida eespool mainisite. Suurt poliitikat, tänu jumalale, kalandusläbirääkimistes pole.”
Kellelt tuli õieti läbirääkimiste initsiatiiv, kas Eestilt või Venemaalt?
“Eelseisev läbirääkimistevoor on arvult kahekümne viies, niisiis veerandsajas juubel. Mõlemate riikide esindajad on kaksteist aastat koos käinud ja Peipsi kalapüügi küsimusi arutatud.
Kes nüüd seda täpselt mäletab, kuidas nende kõneluste lugu algas, kuid vajadus läbirääkimisi pidada oli kindlasti mõlemal riigil. Peipsi on piiriveekogu, milles ühised kalavarud, mida tuleb ratsionaalselt püüda ja ka tulevatele põlvkondadele hoida. Kui kalavaru on aga piisav, saab seda kasutada nii toidulaua katmiseks kui ka kalurite kindlustamiseks tööga.
Ühtlasi tundub mulle, et Peipsi on üldse esimene veekogu, kus on hakatud püüki reguleerima. Nimelt uuris akadeemik Karl-Ernst von Baer omal ajal Peipsi kalavaru ja koostas tänapäeva mõistes arengukava selle edasiseks kasutamiseks. Küllap tunti juba tema eluajal Peipsi kalavarude pärast muret.”
Kuivõrd on Peipsi kalanduskokkulepetest kinnipidamisega Eesti ja Venemaa vahel probleeme tekkinud?
“Probleemid tulevad ikka. Näiteks vahel ei pruugi teadlaste arvamused ühtida selles, kui palju võib teatud liiki kala püüda. Valitsuskomisjonid selleks ongi, et neid küsimusi arutada ja lahendada. Kui tekib vajadus, tutvuvad teadlased mõne probleemiga põhjalikumalt ning peavad ka omavahel nõu. Samuti on vajalik mõlema riigi järelvalveorganite tihe koostöö ning info vahetamine.”
Kas võib öelda, et erinevatel läbirääkimistel on üks või teine kala eriliselt luubi all olnud?
“Õige tähelepanek. Räägiti ju kunagi Peipsist kui rääbisejärvest, tänapäeval on see aga peamiselt kohajärv. Me mäletame, kui hea kala oli rääbis, kuid nüüd hakkab selle maik juba ununema. Igati väärtuslik kala on aga ka koha.”
Kuidas määratakse kindlaks konkreetse läbirääkimisvooru toimumiskoht?
“Iseenesest pole kohtumispaik kõige määravam ega mõjuta läbirääkimiste sisu. Eesmärgiks on aga kujunenud viia läbirääkimised n-ö sündmuskohale võimalikult lähedale. Moskvas oleme pidanud läbirääkimisi raamlepingu sõlmimiseks. Pärast seda on Venemaal kohtutud ikka kas Pihkvas või Peterburis. Eestis on läbirääkimiste toimumise kohti tunduvalt rohkem. Valitsuskomisjonid on kohtunud ka Jõgevamaal Voorel, samuti Pärnus ja isegi Saaremaal, mis küll Peipsist üsna kaugel, kuid siiski veekogu ääres. Peagi algab kõnelustevoor Narvas, kus tänavu kohutakse juba teist korda.”
Taas suure poliitika juurde tulles ? missugust mõju võivad järgmistele läbirääkimistele avaldada aprillisündmused Tallinnas?
“Ma pole märganud, et keegi oleks hakanud pärast neid sündmusi kulmu rohkem kortsu tõmbama. Me mõtleme kalavarudele. Peipsi kalandusläbirääkimistel püüavad kokkuleppele jõuda oma ala asjatundjad, poliitilised arusaamad ja seisukohad hoitakse enda teada. Loodetavasti selline hoiak püsib.”
Missugused on algavas voorus Eesti püüdlused ja eesmärgid?
“Meil on teatud ettepanekud, mida soovime nii-öelda lauale tuua. Meil on ka kaks-kolm suurt mõtet arendusteks ja uuendusteks. Eesti valitsuskomisjon ei too neid ettepanekuid aga eksprompt välja, vaid on Vene valitsuskomisjoni neist teavitanud.”
Eesti valitsuskomisjoni on aastaid kuulunud Peipsi Kalurite Ühingu esimees Priit Saksing ja Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu esimees Urmas Pirk. Milline kaal on kalurite organisatsioonide seisukohtadel läbirääkimistel ja sellele järgneval kokkuleppe sõlmimisel?
“Töötame kalavaru heaks ja tahame, et kala jaguks. Kala peab aga jätkuma kalamehe jaoks. Nii ei asutu me ilma kalandusorganisatsioonide esindajateta sammukestki. Enne läbirääkimisi kohtuvad valitsuskomisjoni liikmed kalurite esindajatega, et nende seisukohad välja selgitada.”
Kuidas ise läbirääkimisteks valmistute, mida olete pidanud selles protsessis osalemiseks juurde õppima?
“Mõistagi on läbirääkimistel omad reeglid, millest lähtudes käituda tuleb. Mul on vedanud, sest olen pidevalt veesõidu ja kalandusega kursis olnud. Pärast keskkooli lõpetamist õppisin kaugesõidutüürimeheks. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppides spetsialiseerusin rahvusvahelisele mereõigusele. Minu juhendajaks oli selle õigusala silmapaistev spetsialist professor Abner Uustal.
Rahvusvahelist õigus tudeerides saad teada ka mõndagi diplomaatiast. Kohe, kui Nõukogude Liit lagunes ja Eesti iseseisvus taastus, tuli mul hakata tegelema oma riigi kalanduse administratsiooni ülesehitamisega, kalapüügiseaduse ja -eeskirjade väljatöötamisega. Ühtlasi algas ka rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine. Esimesed kalanduslepingud sõlmis Eesti Soome, Rootsi ja Euroopa Liiduga. Soomlased meenutavad senini, et kalanduslepe oli üldse esimene leping, mille nende riik iseseisvaks saanud Eestiga sõlmis. Ka kalanduskokkulepe Euroopa Liiduga sündis enne vastavat kaubanduskokkulepet.
Edukaks osalemiseks riikidevahelises kalanduskoostöös vajas Eesti väljundit rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, et jõuda kokkulepetele püügireziimide osas Läänemerel ja Loode-Atlandil. Nii tuli mul 1992. aastal Eesti delegatsiooni suhteid alustada Läänemere Kalanduskomisjoniga ja Loode-Atlandi püügiorganisatsiooniga. Kõik see on andnud palju kogemusi, millest kasu ka Venemaaga peetavatel Peipsi kalandusläbirääkimistel.”
Milleks kulutatakse läbirääkimispäevadel aega, kui kalandusteemasid ei käsitleta? Või ei tekigi võimalust muudele asjadele mõelda?
“Kui läbirääkimislaua taga ei istuta just hommikuni, mis samuti võimatu pole, on tavaks naaberriigi valitsuskomisjonile oma riigi kultuuriväärtusi tutvustada. Näiteks kui läbirääkimisi peeti Jõgevamaal, sõitsime koos Venemaa valitsuskomisjoni liikmetega piki Peipsi rannikut ja näitasime külalistele vanausuliste pühakodasid. Peipsi idakaldal elavad venelased olid sellest väga huvitatud.”
JAAN LUKAS
