“Kas teie oletegi orkid?” küsivad meie tee mõõkade ja tapritega sulgenud sõdalased. Esialgu võtab nende nõudlik toon meil kõhu alt külmaks, siis aga taipame sõdalaste silmanurgas naerukurde märgates, et oma elunatukese pärast me siiski muret tundma ei pea. Ütleme, et oleme rahumeelsed ja täiesti neutraalsed leheneegrid ning palume end alandlikult Kõige Tähtsama Isiku juurde juhatada. Selgub, et üks tähtsamatest seisab tegelikult juba meie ees.
“Mati Nuut, Keskmaa Ordu suurmeister,” tutvustab ta ennast. Siin, Kassinurme mägedes toimuva rollimängu “Kuninglik matus Arnoris” kontekstis on ta mängu korraldaja.
“Augusti keskel toimus siinsamas kuninglik pulm: et tugevdada Arthedaini ja Cardolani kuningriigi vahelist sõprust, pandi Cardolani kuninga Ergose tütar Tiriel paari end kõigi kunagiste Arnori alade valitsejaks kuulutanud Arthedaini kuninga Argeleb I poja Arvelegiga. Pärast pulmi Arthedainis, mis päädis Cardolani ja Arthedaini liitumislepinguga ja Arnori taasloomisega, langes Arthedaini peakants, Fornosti linnus Rhudauri mägilaste ja Angmari orkide ühendsalga ägeda rünnaku alla. Kuigi orkid löödi põgenema ei saanud Fornosti kogunenud rahvas võidurõõmu pühitseda, sest lahingu alguses oli orkide salakavaluse läbi hukkunud Arthedaini kuningas Argeleb I. Eile toimuski siinsamas tema põletusmatus,” selgitab suurmeister.
“Ja kes kehastas kadunukest?” küsin ehmunult.
“Noh, anatoomikumi poole me ei hakanud laiba hankimiseks pöörduma: esiteks oleksid nad kindla peale ära ütlenud, teiseks põleb laip halvasti. Nii et me põletasime kuninga topise,” vastab suurmeister.
Tolkieni jälgedes
Kõigist neist Cardolanidest, Arthedainidest ja teistest paikadest, samuti neis elavatest tegelastest ? duunedainidest, Vidugavia põhjalastest, Rhudauri mägilastest, haldjatest, orkidest, päkapikkudest, nazgulitest jne teavad tunduvalt rohkem need, kes lugenud J.R.R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” annaale. Sest just nende põhjal on üles ehitatud kujuteldav maailm, milles käsil oleva rollimängu tegevus toimub. Keskmaa Ordu ongi Eesti Tolkieni-sõprade ühendus. Kui Tolkienist juba korra juttu tuleb, laskub ordujuht kohe pikka mõtisklusse selle üle, miks tema ja ta kaaslased selle maailmakuulsa inglase loomingut nii hindavad. Kuuldu võiks lühidalt kokku võtta nii: Tolkien on suutnud eri maade muinasjuttudest tuttavad motiivid ühtseks süsteemiks kokku liita ja luua tervikpildi nn vanast maailmast. Kusjuures kaudselt, mõningate motiivide kaudu kajastub selles süsteemis ka Eesti ajalugu, nii et eestlaste Tolkieni-huvi pole kaugeltki põhjendamatu.
Ent tuleme tagasi käimas oleva mängu juurde.
“Intriigid, mis mängu sünmuste käiku määravad, tekkisid tegelikult juba eelmises mängus. Vihavaen Arnori duunedainide ja nende liitlaste ning angmari orkide ja nende käsilaste vahel on ainult vahepeal kasvanud ning lahvatab aeg-ajalt lahinguteks. Kumb pool hetkel ülekaalus on, seda ma ei oska öelda ? aktiivset sissitegevust arendatakse mõlemalt poolt,” ütleb suurmeister, kellele käskjalg vahepeal teate toob, et kaks laipa passivad surnute riigis ega oska midagi edasi teha, ning kellelt järgmises järjekorras telefonitsi (jätke meelde: mobla leiutati juba enne 1356. aastat!) nõu küsitakse, kuidas vabastada nõidusest keegi tähtis tegelane, kes kurjade jõudude küüsi on langenud.
Valehäire
Tegelikult on mängus suht-koht rahulik moment ja kel vähegi aega, kasutab seda lõunasöögi manustamiseks. Isu puudumise üle ei näi kurtvat see pikk prillidega noormeeski, kelle pea ümber seotud punavalge OG-lint (OG=out of game ehk mitte mängus olev) viitab ühemõtteliselt sellele, et ta on hetkel surnud.
Äkki kostavad hõiked “Vaenlane tuleb!”. Sõjakamad viskavad kohe pudrukausid käest ja haaravad relva (täpsemalt relvaimitatsiooni) järele, üks segaduses närviline neiu küsib kaeveldes “No on siis söök või ei ole?” ja kogenud suurmeister ütleb stoilise rahuga: “Niikuinii on valehäire ? neid on siin juba kõvasti olnud.”
Ja tal on õigus: peatselt selgub, et need, keda lähenevateks vaenlasteks peeti, on tegelikult omad, st linnuse kaitsjad.
Linnusekaitsjad jätkavad pooleli jäänud lõunasööki ja meie juttu. Küsin, mis see on, mis sunnib 150 pealtnäha normaalset ja enamasti ka täiskasvanud inimest üle Eesti kokku sõitma ja kaks päeva selliste kummaliste asjadega tegelema.
“Aga mille poolest see veidram on kui see, kui täiskasvanud mehed üksteist värvikuulidega tulistavad või mingit ekstreemsporti harrastavad. Ja igal juhul on lõbusam selliseid seiklusi ise tegelikult või peaaegu tegelikult läbi elada kui neid kinos popkorni näksides pealt vaadata. Rollimäng on hariv, looduskeskne, koostööd õpetav ja füüsilist koormust pakkuv tegevus,” ütleb Mati Nuut, kes tegelikkusse ja aastasse 2004 naastes hakkab elama firma tegevjuhi ja pereisa elu. Kassinurmes on 36-aastasel Matil kaasas 14-aastane poeg ja ta loodab, et kui nad sellises kodusest tunduvalt erinevas õhkkonnas ühiselt nädalalõppe veedavad, siis ei teki nende vahel kunagi n-ö põlvkondlikku konflikti ja üksteisest võõrandumist.
“Kassinurme mäed on rollimänguks erakordselt tänuväärne koht ? eriti nüüd, kui siin linnus seisab. Lõime ka ordulastega ja teiste rollimängijatega ka ise linnuse rajamisel käed külge,” ütleb suurmeister.
Kui pildid tehtud ja jutud räägitud, asume läbi vahipostide tagasiteele. Tagantjärele saame teada, et linnuse kaitsjatel seekord hästi ei läinud: kants langes vaenlaste kätte. Aga siis ongi võimalus seda järgmises mängus tagasi vallutama hakata.
Keskmaa Ordu koduleheküljelt (www.keskmaa.ee) leian lehekülgede kaupa mängujärgseid kommentaare, millest mõned päris vaimukalt kirja pandud. Siinkohal paar nopet.
“Minul oli 3 tegelast mängu jooksul. (…) Gondorlane olla oli suhteliselt tore. Surma sain nii, et kui orkid linnuse põlema panid, siis enne seda olid kõik linnusesse jooksmas. Mina nende seas. Jooksul vaatasin tagasi ja nägin, et inimesi veel tuleb ja ootasin, kuni nad on sees. Siis märkasin, et Eldacar karjub, et Gondor voorele, aga vist keegi peale minu ei kuulnud ja ma olin ainuke, kes sinna jõudis. See sai mulle saatuslikuks: ma jäin kahe orki väe vahele ja mu HP oli 0. Siis ma vedelesin seal voore kõrtsi juures koomas ja ootasin, et mind sealt ära veetaks ja terveks tehtaks. Seda ei juhtunud ning orkid võtsid mu surnukeha ja rüvetasid selle.”
“Siis mina ja üks teine Arnori sõdalane läskime päkade laagrisse, kus meid n-ö maha löödi. Meist said õde ja vend ja me olime istari ja päkapiku ristsugutised. Isa oli Saruman ja ema oli keegi päkapiku naine. Nimi kahjuks ei tule meelde.”
Niisugused lood juhtusid siis Arnoris Keskmaa III ajastu aastal 1356.
RIINA MÄGI
