Iga kümnes meist käis tänavusel laulupeol. Mõni lauljana, mõni kuulaja või korraldajana. Meid valmistati pikalt ette, tuli sütitas ja liitis meid. Nüüd on pidu peetud ja muljed settinud.
Kaaskodanike käest küsiti enne pidu, milline on nende varaseim laulupeokogemus. Mina mäletan 1969. aasta juubelilaulupidu. Olin siis 7+ aastat vana, oskasin lugeda ja kirjutada. Ometi mäletan väga vähe. Kindlalt mäletan kirsse. Ja mitte niisama kirsse, vaid lausa mureleid. Võib oletada, et Moldaavia omi.
Küllap pakuti mõlemaid – nii kirsse kui mureleid – ja nad maitsesid meeldejäävalt. Meenuks nagu tuletorn ja tule süütamine, aga see võib olla tagantjärele tarkus. Ning maapind lauluväljakul oli Pärnust pärit poisile kummastavalt viltu.
Erinevad mälestused
Et asja täpsustada, küsisin ema käest. „Ikka koos käisime,“ ütles ema. Küllap siis ka väike õde. Ema aga mäletas hästi 1960. pidu. Küsisin, kas värskelt valminud laulukaar meenub. Ta oli isaga kohtunud, teda tutvustati perekonnale. Emale jäi meelde suur vihmavaling, et vihmavarjuga isa tõmbas ta enda vastu, et uus ja ilus seelik tõmbus märjana kokku ja jäi eest hulka lühemaks. Võibolla oli ka laulukaar olemas, sest lauldi.
Küsisin õe käest. Tema oli 1975. aastal 8+ aastat vana ja mäletas pirne. Isa saatis ta peoplatsi äärest õunu ostma, tema aga ostis pirne. Oskas arvutada küll, aga pirnid olid nii ligitõmbavad. Kallimad, erilisemad, sellised, mille nimel peole tulla tasus. Veel mäletas õde laulupeorongkäiku kui sellist, nähtust ilma üksikasjadeta. Ja veel igavaid võõraid kohustuslikke laule, mis koormaks nii kuulajatele kui lauljatele.
Koorides me ei laulnud, kõikidel laulupidudel pere ei osalenud, osa jäi ka televiisorist vaadata. Ülikoolisuvedel võtsid vaba aja praktikad. Enne 1991. aasta Laulusildu paistetas mu jalg mesilase ja koduõlle koostoimes nii suureks, et rongkäigu pidin läbima ilma ühe sandaalita, sokkis. Ei jätnud marssimist pooleli, sain hakkama.
2009 ÜhesHingamisel olin ise laulja. Esimesel kontserdil vihastasin laulu ajal lobisevate noorte peale ja lõdisesin öises vihmas Wagnerit kuulates, kui kontsert lootusetult üle aja läks. Teine päev oli esimese vastand, isegi palju kirutud „Pilla-palla pillerkaar“ tuli välja, meeliülendav, kui Sarapiku „Mesipuu“ inimeste uueks südamelauluks tõusis.
2014 Aja Puudutusel olin taas pealtvaataja. Ootasin tuttavat koori ja mõtlesin, kas Alliksaare „Aeg“ oli vääriliselt viisistatud. Pidu tuletas lauludega meelde kõiki varasemaid, paljud viisid olid tuttavad. Välja paistis jätkuv soov teha seadeid levimuusika varasematele lemmikutele.
Nüüdset, 150. aasta pidu sain saatuse tahtel vaadata mitme pilguga. Jälgisin katsumusterohkeid proove. Heakõlalist esimest päeva kuulasin väljavalitute sektorist, trügimiserohket teist aga kaaskodanike tagarivist. Püüdsin end ette kujutada isegi tasakaaluliikuril manööverdavaks kaamerameheks, ülikonnas turvajaks, kilemütsiga köögitädiks või kaupmeheks piduliste kõrval. Nägin end Facebooki jaoks pildistavaid poliitikuid ja noodis näpuga järge ajavaid muusikutest välismaalasi.
Masinavärk toimis
Kustumatult erilisena jäi meelde laulupeorongkäik! Mu isamaa, mu õnn ja rõõm! Vaatasin selle melu teisest pingireast mitu tundi järjest. Seda enam, et alguses olin ma üldse üks vähestest sissemarsi jälgijatest tühjal lauluväljakul. Üle 30 000 rõõmsa ja vaba pidulise! Uudsena ehk „teistsugused“ titekõhtude, lapsevankrite, ratastoolide või mõne muu eripäraga. Linnade, valdade ja eriti tantsurühmade hea huumorimeel. Kas te tõesti naeratasite just mulle? Jah, saan aru, et oli veel telekaamera. Telest ei ole tihanud tagantjärele vaadata, sest otse olid naeratused kindlasti võluvamad.
Eraldi tahaks ära märkida tehniliste teenistuste head tööd. Laulupeo masinavärk toimis ladusalt erineva korraldustöö osas. Eks venimistest ja segadustest ole õpitud. Tõrvatilgaks jäid endiselt vetsud. Äkki oleks aeg olemasolevat laiendada või teha lisaks? Mõni päev hiljem viibisin Fatima palverännupaigas Portugalis ja nägin, kui palju aitab paiga pühadusele kaasa hästi korraldatud sanitaaria. Samuti kummaline, miks ei töötanud linnaliiklus laupäevase kontserdi järel?
Aeg on harjuda mõttega, et me oleme suur rahvas ja meid on palju. Kui palju siiski mahub lauljaid ja kuulajaid lauluväljakule tema kindlates pinnavormides? Üldlaulupidu on korraldatud lauljate, tantsijate, pillimeeste tipphetkeks lasteaiast pinsieani. Kas me tahame pidu kuulata või lihtsalt tuttavad laulud ära tunda, näha teineteist askeldamas, kogeda õlatunnet? See tasakaalustab meid ja hoiab koos. Kasvuruumi ei ole. Üks võimalus ülekoormust vähendada on jätkata kahe muusikaliselt erineva päevaga või isegi kolmanda kontserdiga. Teine võimalus on hajutada koormust laste-noorte ja maakondlike pidude suunas, tõstes nende tähendust.
Nagu ikka, räägiti laulude valikust. Miks jäi välja meie maakonnast-vallast võrsunud Mattiisen? Kuivõrd peame meenutama oma vabanemise laulvat revolutsiooni või oleme kindlalt uues ja vabas ajastus? Miks ei olnud „Põhjavaimu“, „Põhjamaa lapsi“, „Laulu Põhjamaast“? Kas meil on nüüd uus asukoht või uued sõbrad ja püüdlused? Kas mõned uued laulud ei rõhuta liiga kergelt ja palju sõna „isamaa“ või on see ettenägelik isamaa-armastuse kasvatamine maast-madalast? Kõike tuleb kaaluda ja katsetada.
Ning nüüd on saabunud tervituste aeg! Tervitan kõiki, keda ma 2019. aasta 27. üldlaulupeol nägin ja kuulsin. Ja neid, kes seda pidu üle laia ilma nägema juhtusid. Ja neid, kes kahetsevad, et nägema ei juhtunud. Vanu ja uusi, lähemaid ja kaugemaid sõpru. Olge tervitatud ja olge terved! Kohtume järgmisel laulupeol!
Jaanus Järs, kolumnist
