Meie uuel iseseisvusajal on ilmunud rohkesti eluloo- ja mälestusraamatuid. Enamasti jutustatakse neis laiale publikule tuntud isikuist. Sageli on rahva hulgas populaarse inimese eluloo tema jutustuse järgi kirja pannud ja trükis avaldanud keegi teine, kutseline kirjamees või -naine. Vähem tuntakse rahva hulgas õpetlaste elulugusid. Kuid eks akadeemilises valdkonnaski tegutsenud inimesed on avaldanud ülevaatlikke raamatuid oma eluteest, levitades niiviisi teavet kitsamas ringkonnas toimunust ja läbielatust.
Kodus ja koolis Kodavere kihelkonnas
Siinsete ridade kirjutaja pole kunagi pürinud püünele ega pildile ning teda televaatajad ega raadiokuulajad ei tunne. Minu avalikud esinemised on piirdunud ettekandeiga teadus- ja kultuuriseltsides või -konverentsidel, põhiliselt Eestis, Soomes ja Venemaal, samuti erialaste loengutega mõnes Euroopa ülikoolis, millega olin tööalaselt seotud. Tööaastail avaldasin rohkesti väiksemaid kirjatükke mitmel pool maailmas, kokku rohkem kui tosinas keeles, 2004. aastal alanud pensionipõlves olen ühtteist kokku võtnud ka eestikeelseis paksemais teoseis, kuid elulooraamatut nende hulgas siiski pole. Kuid kas peabki olema?
Enamasti jäävad elulooraamatud kas pooleli või üldse kirjutamata, sest käidud teele hakatakse tagasi vaatama hilja. Samas aga lausub rahvasuu: parem hilja kui mitte kunagi.
Üldse on raske tabada, millal selliseks tegevuseks on õige aeg. Üks mu õpetajaid arutles 90aastaseks saades, miks ta siin ilmas on olnud ja mida teinud. Et Suur Looja kutsus ta varsti ära, ei jõudnudki ta küsimuse esitamisest kaugemale. Kokkuvõtted jäid tegemata ka ühel teisel mu õpetajal, muidu rohkete erialaste artiklite autoril. Tema kutsus Peetrus ära juba 73. eluaastal. See Peetruse kutsumine oli tema enda kunagine väljend. Et kõige olulise jõuaks kirja panna, tuleks hakata tagasi vaatama juba keskeas. Nii ongi mõni kutseline kirjamees hakanud omaeluloolisi mälestusteoseid avaldama juba neljakümneselt. Siinkirjutaja elas aga sellises eas tänasest hoopiski erinevas ajas, mil kõik trükisõnas avaldatu allus rangele tsensuurile.
Nende ridade alustaja jõuab peagi üheksandasse kümnendisse, nii et aega siinilmas olemisele on jäänud väheseks. Tuleb proovida, mida jõuab veel kirja panna.
Tagasivaate selles osas käsitlen lapsepõlve ja kooliaega kuni suveni 1953, heites seoses sellega pilgu ka oma suhteliselt kõrvalise asendiga kodukandi igapäevaelule ja esivanemaile, nii palju kui seda on võimalik teha ilma arhiivide sügavuses lebavaisse ürikuisse tungimata.
Abi eest jooniste kopeerimisel ja mõningal töötlemisel ning mitme isiku eluaastate väljaselgitamisel avaldan tänu kartograaf Kiira Mõisjale, geograaf Taavi Paele ja suguvõsadeuurija Olev Raudjärvele.
Märkused ja ettepanekud palun saata kas mulle meiliaadressile ott.kurs@ut.ee või toimetusele.
Kiirpilk kodukandi kujunemisloole
Saatuse tahtel on siinkirjutaja lapsepõlv ja esimesed seitse kooliaastat möödunud üksluisel laugel maal, kuigi tahtnuksin need mööda saata vaheldusrikkal küngasmaastikul. Mõni kilomeeter lääne pool algasidki künkad, kuid neile polnud lapsel asja, sest postkontor, pood, raamatukogu ja koolimaja oli hoopis teisel pool, lageda järvemadaliku serval. Mis puutub üldse maastikesse, siis meie esimesel iseseisvusajal selgitati välja Eesti pinnamoe kujunemiskäik ja liigestus ning neist üldistust tehes jaotati maa Kõrg- ja Madal-Eestiks. Johannes Gabriel Granö (1882-1956), August Tammekannu (1894-1959), Edgar Kanti (1902-1978) ja teiste maateadlaste uurimistegevuse tulemused viis üldarusaadavalt lasteni koolikirjanik Jakob Kents (1883-1947). Kõiki neid olen pidanud tänulikult oma õpetajaiks, kuigi ühegagi neist pole kohtunud.
Künkjas Kõrg-Eesti vabanes mandrijääst hulga varem ning omandas mitmekülgse elustiku ning tihedama inimasustuse. Laugjas Madal-Eesti jäi aga pikka aega pärast jääpainest vabanemist vee alla. Pärast lausvee taganemist jäi järele hulgaliselt soiseid ja liivaseid maastikke ning veekogusid, millest suurim on Peipsi järv.
Kuid ka selle järve äärne tasandik ehk Peipsi madalik ei jäänud inimesteta. Kiviaja korilased, kalurid ja kütid jõudsid siia jõgesid jälgides. Inimesi tuli nii lõuna- kui ka läänekaarest. Lõunast põhja liikumisel näitas suunda Pihkva Emajõgi, praegu Velikaja nime all tuntud veerikas ja paljude lisajõgedega voolutee, läänekaartest ida poole liikumisel oli põhiline suunanäitaja Suur Emajõgi ehk lihtsalt Emajõgi. Võrtsjärvest, meie maa teisest suuremast veekogust, algaval Emajõelgi on mitu veerikast lisajõge. Minu esivanemate kodukanti tulijaile näitasid suuna kätte Omedu ehk kohalikus keelemurdes Õmedu koos Kullavere ja Kääpa (Kiäpä) jõega. Omedust põhja pool voolab läänekaarest järve veel mitu jõge, neist suurim ja asustuslooliselt tuntuim on Avijõgi. Emajõest lõuna pool Peipsisse voolavaist jõgedest paistab silma Võhandu ehk Voo.
(Järgneb)
OTT KURS
