(Algus 25. novembri Vooremaas)
Kui minu isa Johannes, alates 1936. aastast ametlikult Juss, ja ta vennad olid Ilma-poisid, siis tema kaht poega, mind ja Reinu, enam nii ei kutsutud. Olime Kursi-poisid. Mitu aastat enne minu sündimist igavikku lahkunud isaisa Ilma Villemit olin näinud vaid ühel kortsunud pildil. Sellelt vaatas vastu vuntsidega rahuliku näoga mees. Nagu olen kuulnud, polnud ta alati suutnud rahulikuks jääda, kuid kaklema ei tikkunud kunagi. Vist polnud tal ka viinahimu.
Lõpuks esitan veel selle, mis ma nimede Neider ja Kurs päritolu kohta olen kodustelt kuulnud. Üks emapoolne esivanem olnud rätsep, saksa keeles der Schneider ning saanud seepärast esialgu perekonnanime Schneider. Pärast jäetud eestlasele raskesti hääldatav susisev sch- ehk š-häälik ära, ning nii tekkinudki perekonnanimi Neider. Umbes samasugune nimepärimus oli ka perekonnanime Kurs kohta: üks kutsarina töötanud esivanem tundnud hästi teesuundi ning saanud seepärast perenime Kursmann, mis hiljem lühenenud Kursiks. Et nime lõppu on alati hääldatud saksapäraselt tugevalt (ß), hakati Eesti ja ka Sovetivene ajal koolis eestistama ja kirjutati perekonnanime lõppu kaks s-i. Nii olin minagi Ranna kooli kirjades aastail 1946-1953 Ott Kurss. Kiviõli koolis ja eriti 1955. aastal passi saamisel taastus perekonnanime algkuju.
Edaspidi sain isapoolse suguvõsa kohta kõige rohkem teateid Richard Unduskilt (1923-1994), kellega mul oli esimene kohtumine juba Saksa aja lõpus, mil ta peatus mõne päeva meie pool. Ta oli siis Saksa sõjaväes arvel. Järgmisena kohtusin temaga kevadtalvel 1962 tulevast võimalikku töökohta Tallinnas vaatamas käies. Richard oli siis juba tükk aega olnud Pirita metsavaht. Ööbides tema pool Pirital, vaatasin Richardi ülestähendusi esivanemate kohta. Kohtasin seal ka hiljuti väljasaatmiskohast Kirgiisiast Eestisse tulnud sugulast Aleksander Ude (1892-1970).
Osutus sugulaseks
Umbes 25 aastat hiljem helistas mulle Kodavere kihelkonna suguvõsade uurimisega tegelema asunud Olev Raudjärv ja küsis mõningaid teateid lellede saatuse kohta. Temalt sain hiljem kirikukirjadest hangitud andmeid nii isa- kui emapoolsete sugulaste kohta. Siis selgus ka, et Ülle Kurs (1938), kellega me ühel ajal ülikoolis käisime, kuid erinevais teaduskonnis õppisime, on kodukandist noorena kaugemale siirdunud vanalelle Jakobi (1864-1946) pojatütar ning seega lähedane sugulane. Selgus veel, et tema sõjaväelasest isa Elmar Kurs (1905-1941) viidi Venemaale ja sai seal hukka, tädidega jõudis pärast sõda Ameerika Ühendriikidesse aga Ülle vend Argo Kurs (1931-1996), kelle nime olin paaril korral kuulnud Ameerika Hääle saadetes. Täiendavaid andmeid sain Ülle Kuressaares elavalt tädilt Laine Saarelt (1929).
Emaisa Johannes Neider/Neidre elas teisel pool riigimetsa, kohe Rüütli küla alguses, kuhu mu ema oli igapäevasest isakodus käimisest tallanud sisse jalgraja. Tema käis oma rada mööda, kuid lastel ta seda kaudu minna ega tulla ei lubanud, sest kartis meie äraeksimist. Nii pidime minema suure ringiga, alguses mööda Veskimetsast kuni Orava metsavahini kulgevat heinamaateed kuni ojasillani ning edasi läbi metsavahi talu õue. Sealt edasi kulges juba mõnevõrra kõvema (täidetud) pinnaga hobusetee kuni nn suurteeni, mille ääres vanaisa Jõe talu hooned asusidki. Suurteed mööda tuli taluni jõudmiseks käia oma pool kilomeetrit. Ega me äia pool, lühidalt äial, eriti tihti käinud, kuid neist käikudest korjus mingeid teadmisi Neidri suguvõsast.
Rüütli ja Lümati küla inimesile olid selle talu inimesed tuntud Tõnu õmadena, varem ka Anutõnu õmadena, sest Juhanese isa Juasepi (Joosepi) vanemate nimed olid Tõnu ja Anu. Tõnul käisime algul harva, hiljem aga suvisel ajal päris tihti, sest tuli seal heina teha. Ka nende aiamaa harimine oli kogu aeg meie pere, praktiliselt isa, õlul.
Kogu perega olime Tõnul kevadiste ja sügisete maatööde aegu, sest alates Saksa ajast olid need tööd minu isa teha. 1943. aastal elasime seal kogu perega pikemalt, sest isa oli siis vormiliselt talu hooldaja, et mitte minna kahurilihaks idarindele. Äia teine naine Miili (Emilie), minu ema kasuema, oli meile lastele teene (teine) ämm.
Äialt sain siis teada tema isa Joosepi esivanemaist. Joosepi naine olnud Anu ja tema isa Andria Märt, kes kasutanud alati juhust sakste narrimiseks. Selle eest olla Märt mõisas ka peksa saanud.
Majad ja maad
Lapsepõlvekodu asendit iseloomustab väljavõtte eelmise Eesti aja lõpu teede, külade ja talude kaardist (joonis 6). Heinamaateid sellel muidugi pole. Minu lapsepõlvekodu on kaardil märgitud Lümatist Rüütli ja Assikvere poole kulgeva maantee lähedal asuvast Orava talust põhja pool asetseva nimetu viirutatud viltuse ruudukesena. Kodust mõnisada meetrit eemal voolas läbi vesiste heinamaade loogeldes oja, mida me lastena uhkelt jõeks kutsusime.
(Järgneb)
OTT KURS
