(Algus 25. novembri Vooremaas)
Nende vanim poeg Otto oli kadunud, keskmine, Meinhard (1907–1980), elas Tallinnas, ning noorim poeg Feliks (1912–1992) oli vist veel kusagil Venemaal vangilaagris. Olga ise lahkus siitilmast järgmisel aastal. Hiljem selgus, et poeg Otto (1906–1988) oli pääsenud ja elas USAs Buffalos.
Lapsepõlvekodust sain teateid ka vanavanaisast ehk Ilma Märdist, kel oli väga hea mälu ning oskus Kodavere kihelkonna põhjaosa talumeestele ilma ennustada ja taevatähtede seisu järgi kellaaega määrata. Ta selgitanud ilmamärke ka oma lastele, kuid neile tema tarkused külge ei jäänud. Lume minek ja tulek olnud Märdil alati teada ning kuulutanud neid ka teistele. Ükskord hakanud metsavaht teda hurjutama: Pidi lund tulema, aga sidä põle koskil nähä. Märt aga lausunud rahulikult: Oh, pojake, ega pääv viil õhtal õle. Tulnudki õhtul jalg maad lund maha. Kui kord Villem hakanud jälle Tallinnamaale minema, lausunud Märt talle: Pead hakkama varem minema, et jõuad esmaspäeval tagasi. Teisipäeval enam läbi ei pääse. Villem teinudki isa soovituse kohaselt ja jõudnud esmaspäeval õigel ajal tagasi. Teisipäeval oli lumi sulanud ja maa paljas.
Ennustas äikest
Märt oskas ka äikesevihma ette kuulutada. Kord oli ta lausunud: Jaanilaupäeval tuleb müristamisega vihma. Villemi vanim poeg Sass kirjutanud selle kalendrisse, et hiljem kontrollida. Oligi nii juhtunud. Pärast oli Märt andnud lihtsa selgituse: Kui talvel päike paistab ja taevast tuleb heledaid lumekibemeid, siis suvel sel ajal müristab.
Märdi sünniaastat ma siis ei teadnud, küll aga seda, et oli surnud 1917. aastal ning olnud üle 80 aasta vana. Märdi rajatud popsikoht sai nime Ilmamets ja Eesti ajal Villemi nimele saadud maavaldus hakkas uhkelt kandma Ilma talu nime. Kui Märt oli rahvasuus Ilma Märt, siis tema poeg ehk minu isaisa oli Ilma Villem. Seoses Märdiga kuulsin oma isalt tema tükimehest venna Eeri (Erich) poisikesepõlve tempu. Tollal valgustati tare peerutulega. Märdil olnud pikad ja kohevad valged juuksed, mis aga kord Eeri käes olnud peerust äkitselt põlema läinud. Poiss tahtnud näha, kas äia valged juuksed ikka võtavad tuld külge.
Märt jälgis loodust ja uuris hoolega kirjatarkust, kuigi ise polnud koolis käinud. Ta luges põhjalikult Jänese kalendriraamatuid ning tellis ja luges Olevikku, mille aastakäigud olnud kokku köidetud. Heinrichi jutu järgi olnud Ilmametsas ka raamat Maa, kus Jeesus elas. Raamatus avaldatud reisikirjeldusi Egüpti- ja Kaananimaast, Süüriast, Väike-Aasiast, Kreekast ja Itaaliast olnud lugenud kõik pereliikmed. Raamatu olevat Ilmametsa toonud Märdi poeg Juhan (Johan). Hiljem soetasin endale selle J. A. Frey koostatud raamatu teise (1899. aasta) trüki.
Rei(n)mannilt Sassukverest pärit Märdi naine Mari olnud tasane koduperenaine, kes rääkinud lastele muinasjutte ja hirmutanud neid kollidega. Tema hoiatav lemmiklause olnud: Pill tuleb pika ilu peale. Kui Mari Ilmametsas surnud, läinud Märt elama vanema poja Juhani juurde Omedusse, kus ta oma elupäevad lõpule saatnud. Alguses olevat Märt sängitatud Kodavere surnuaias mulda valele hauaplatsile, nii et pärast tulnud teha ümbermatmine. Märdi pojal Juhanil olnud Omedus päris suur majapidamine 10–12 lehmaga. Ühe suve oli neid karjatanud vennapoeg Heinrich.
Sellisena olin kuulnud Märdi ja Mari lahkumise lugu, kuid kirikuraamatud annavad teistsugust teavet. Märt Kurs suri 10. veebruaril kell kolm hommikul 1917 ja maeti 16. veebruaril. Märdi lesk Mari aga suri 15. juulil 1917 ning maeti 21. juulil 1917 (vkj). Neid andmeid võib usaldada, on mulle kinnitanud Kodavere kihelkonna suguvõsade uurija Olev Raudjärv.
(Järgneb)
OTT KURS
