(Algus 25. novembri Vooremaas)
Pärast abiellumist elas noorpaar Tormas, kus sündis esimene poeg Aleksander. Tormast läksid nad Kamarisse, kuid et selles kodust kaugema koha rasked töötingimused olid hakanud käima Villemi tervise peale, pöördusid nad tagasi Villemi kodukihelkonda, esialgu vanema venna Juhani juurde Kütimetsa teiseks kandimeheks. Seal sündinud teine poeg Heinrich veetis esimesed viis eluaastat Anete ema Miina Rosina (1843–1908) juures Koemulas. Alles pärast seda, kui vanaema haigestus vähki ja suri, hakkas Heinrich elama Ilmametsas, kuhu Villemi ja Anete pere oli lõpuks elama asunud.
Seoses poegade abiellumisega, oli Ilma Märdi naine Mari lausunud: Juhan oli hea laps, tõi naise näha, aga see Villem kutsus ainult pulma. Anete näol sai aga Mari hea pojanaise. Selles kõrvalises kohas kulgeski Anete kogu ülejäänud elu. Üks tema vendadest, Heinrich Voldemar Rosin (1881-1945) oli abiellunud jõuka talutütre Olga Sophie Lõhmussaarega (1879-1952), asunud elama Mustveesse ja hakanud tegelema äriga. Pärastpoole oli neil Mustvees mitu maja. Noores eas heledama peaga Anete oli kandnud ka kõrvarõngaid, nagu selgus siis, kui ma lapsena küsisin, miks tal on augud kõrvanibudes. Minu ema kõrvades auke polnud.
Anete sai Villemiga elada 32 aastat. Minu lapsepõlves jutustas ta tihti oma lahkunud mehest, näidates õues kohagi, kus kasvanud pihlapuu all oli Villem haigest peast sageli pikutanud. Minu lapsepõlves oli puust alles küll vaid känd.
Villem oli tükimees
Nooremas eas olnud Villem tükimees ja teinud metsa kuivanud puust inimese kuju, mille mädanenud rohelisest puust silmad olid hakanud öösel hiilgama. Ühel teisel korral oli Villem püüdnud kalu oma pükstega ning saanud neid niiviisi päris palju. Villem oli tegelnud ka tollal naiste tööks peetud lehmalüpsmisega, vist siis, kui peeti juba kahte lehma. Ka minu isa lüpsis lehma, eriti siis, kui see juhtus olema kõvade nisadega.
Oma teistest poegadest ehk minu isa vendadest jutustades ei nimetanud Anete neid mulle lelledeks, vaid rääkis ikka onudest. Samamoodi rääkis ka minu isa, kui ta pärast sõda koduaeda uusi õunapuid istutas ja neid pookis (ise ta nimetas seda tegevust paakimiseks). Kui ma siis küsisin, et kui puud suureks kasvavad ja õunu hakkavad kandma, kes siis neid sööb. Meie ise ja onud, lausus isa selle peale. Vist arvati, et sõnast „onu” saab laps paremini aru kui sõnast „lell”. Päriselt onusid ehk ema vendi mul tegelikult polnudki. Veel jutustas ämm sugulastest Koemulas ja Mustves. Nii neid kohti hääldati. Lühikese e-ga lõpus Mustve sobis hästi kokku teise Peipsiäärse tänavkülaga, mille nimi oli Kallaste. Ämm õpetas mulle selgeks issameie palve ning jutustas piiblilugusid ning Jeesusest ja haavapuust. Seoses sellega ei meeldinud talle haavapuu, mille lehed alati värisesid.
Pärast sõda rääkis ämm tihti oma poesudest ehk poistest. Minu emale need jutud aga ei meeldinud ning ta hakkas ämma tögama, öeldes: Poesu, poesu, eh, eh! Kuid kellest Anete pidi siis rääkima kui mitte oma kuuest pojast, kellest tollal oli alles vaid kaks — minu isa ja Läänemaal elanud Aleksander, nii nagu Anete oma vanimat poega ikka kutsus. See teistest loium poeg käis ema vaatamas küll vaid korra, ning sedagi pärast paari kirja, mille Anete lasi paberile panna Oskari pojal Ennol, sest ise ta enam kirjutada ei näinud. Ühe silma torkas välja oks pliidi suu ees, teisele kasvas kae, mida küll 1947. aastal Tartu silmakliinikus lõigati, kuid nägemine jäi ikkagi kehvaks.
Teekonna lõpp
Kui Anete heinaaja lähenedes suvel 1951 hakkas tundma, et varsti tuleb siit ilmast lahkuda, kutsus ta Ilmametsa lähedasi inimesi. Nii oli meil mitu päeva ja aitas heina teha Oskari poeg Enno. Isa ei saanud ennast kohe suve alguses töölt vabaks võtta, sest oli alles eelmisel aastal Virumaal tööd leidnud. Hiljem oli ta suviti kogu aeg Ilmametsas palgata puhkusel, tegi heina oma loomadele ja aitas emale kolhoosis normipäevi koguda. Kui siis ämm juulis 1951, kakskümmend aastat pärast oma meest, siit ilmast lahkus, saatis ema isale telegrammi. Isa tuli kohe, tegi oma emale kirstu ja peitsis selle pruunikaks. Et Anetel oli haigest südamest tekkinud vesine turse, hakkas vesi pärast surma kehast välja tulema ning rehealuses olev surnukeha lehkama. See lehk kedagi teist matuselist peale tema vanima poja naise Alli ei häirinud ning nad olid kõik vaimuliku matusetalituse ajal kirstu juures. Nii lõppes ühe heatahtliku ja tööka eesti naise maine teekond. Ärasaatjate hulgas oli ka Anete vennanaine Olga. Rosina pere majad Mustvees olid sõja käigus hävinud ning pärast sõda oli surnud ka mees Heinrich.
(Järgneb)
OTT KURS
