(Algus 25. novembri Vooremaas)
Enne vanemate abiellumist ja minu sündi tellis Neidri Juhanes Maa Häält, minu isa aga põhiliselt Postimeest. Varem oli Ilmametsa tellitud ka Rahvalehte, kuid alates 1937. aastast oli selleks samuti Maa Hääl. Lehtedega käisid kaasas jutulisad, mis lõigati välja ja köideti raamatuiks. Ilma-poisid olid meistrimeestena valmistanud hea ja nägusa raamatupressi, mida minagi koolipõlves kasutasin. Et sovetiajal polnud enam saada köitematerjali, võtsin varem välja lõigatud jutulisade köitmiseks kaaned mõnelt kooliõpikult ja kohandasin need uue raamatu jaoks. Minu kokku õmmeldud raamatud ei näinud välja nii nägusad kui isa ja lellede köidetud. Emale oli väga meeldinud omal ajal Maa Hääles gooti kirjas ilmunud Johan Bojeri (1872–1959) Väljarändajad. Mu üheks esimeseks köitetööks oligi selle poognaist raamatu tegemine. Raamat sai küll ilmetud hallid kaaned, kuid selles olid kõik poognad ja leheküljed olemas. Köitsin ära ka samas lehes ilmunud K. F. Kurzi talupojaromaani Norrast –
Haldor Enge Kevadorust.
Kaugemaist esivanemaist teadsin ma lapsepõlves kaunis vähe. Nime poolest oli teada isakodu rajaja Ilma Märt, tema kaheksa last ning poja Villemi kuus poega. Pojad käisid tihti ema Anetet vaatamas ja tõid alati midagi kingiks kaasa. Nii oli tal kogunenud mitmesuguseid lauanõusid, mida ta vahetevahel kapist välja võttis ja vaatas. Ühel ilusal tassil oli kuldkirjas Emale!
Käidi omavahel läbi
Tollal käisid ka kaugemad sugulased omavahel läbi, sest elati ju suhteliselt lähestikku, kas Kodavere või Torma kihelkonna taludes ja külades. Rohkem suhtlemist oli talvel, mil inimestel oli vaba aega. Pandi siis hobune ette ja sõideti külla. Lapsena mäletan just jõulupuudel ja laste ristsetel käimist, samuti matuseid, kuhu meie peres võeti alati lapsed kaasa. Pulmades käimist aga sõja ajal ega pärast seda enam polnud. Kaugemaist sugulasist olin kuulnud ka Märdi vennast Jakobist, kuid kes ja kus ta järeltulijad olid, seda siis ei aimanud ega osanud vanemailt järele pärida.
Eesti aja lõpul tikkus Märdi rajatud kodu tühjaks jääma, kuni minu isa sinna oma perekonnaga jälle elu sisse tõi. Sellega järgis ta enda teadmata eelmise Eesti Vabariigi regionaalpoliitikat, mis taotles riigi maa-alal ühtlasemat asustamist ja talumajapidamise tugevdamist. Nii, nagu isaisagi, teenis isa põhielatise käsitööga, põlluharimine oli rohkem kõrvaltegevuseks. Ema seevastu kuulus talumajanduse tuliste pooldajate hulka. Tema arvates oli talu pidamine kõige õigem töö.
Emalt ja tema isalt Johanneselt kuulsin üht-teist Neidri-nimelisist esivanemaist. Kodavere surnuaial olid nende hauaplatsil Joosep Neidri ja tema minia Rosalie raudristid, mille vaskplaatidele nimed ja eludaatumid olid graveeritud. Miniast aasta varem surnud ämma Anu nimeplaati hauaplatsil polnud. Suusõnaliselt kuulsin, et Joosepi isa olnud Tõnu ja ema samuti Anu. Tõnu isa olnud Jüri, selle isa Aadu ning tema isa Ants. Kaugemate esivanemate nimesid ega kohta, kust Ants oli tulnud, keegi ei osanud tutvustada. Kindlalt oli teada aga see, et üks emapoolne esivanem oli esimese öö õigust kasutanud balti parun, vist Nolcken. Sellest ühtest sündinud poeg Andrea Märt kandnud kogu elu sakste peale vimma. Tema tütrest Anust sai Joosep Neidri naine ja minu ema vanaema ehk ämm. Nii et sellised teadmised olid mul lapsepõlves oma esivanemaist. Hilisemal ajal olen saanud juba täpsemaid andmeid.
Reedel sündinud
Enda kohta teadsin juba varakult seda, et olin ilmale tulnud reedesel päeval Tartu Toomemäe sünnitusmajas. “Rahvatarkuse” järgi pidid reedel sündinud poisil olema karvased sääred ning ta pidi saama rikkaks. Mul olid need tunnused, kuid rikkaks ei saanud kunagi, sest puudusid rahategemise kalduvused. Minu sünniaeg olnud pool kolm, kuid kas hommikul või õhtul, see jäigi välja uurimata. Arhiivist oleks seda muidugi võimalik teada saada. Soomes on mul täpselt minuga ühel aastal, kuul ja päeval sündinud ning lähedaste huvidega hea tuttav Heimo Outola, kes tegeleb eriti Põhja-Ameerika soomlaste uurimisega, olles nende juures käinud tublisti üle 30 korra. Minu küsimusele, mis kell ta on sündinud, ei osanud ka tema vastata. Enda sünniga seoses sain teada aga seda, et isa viis ema linna sünnitusmajja hobusaaniga ja tuli sellega pärast meile ka järele.
Isapoolsete vanavanemate Anete ja Villemi pulmi oli peetud Tõrman ja Koemulan (Tormas ja Koimulas) koguni nädal aega. Pulmapilti pole ma näinud, võimalik, et seda ei tehtudki. Küll olen hiljuti näinud Villemist väikest uhket pilti, kus tal on seljas tume ülikond kõrge valge kaelusega triiksärgi ja lipsuga. Arvatavasti on see võetud mingilt rühmafotolt. Pärast abiellumist elas noorpaar Tormas, kus sündis esimene poeg Aleksander. Tormast läksid nad Kamarisse, kuid et selles kodust kaugema koha rasked töötingimused olid hakanud käima Villemi tervise peale, pöördusid nad tagasi Villemi kodukihelkonda, esialgu vanema venna Juhani juurde Kütimetsa teiseks kandimeheks. Seal sündinud teine poeg Heinrich veetis esimesed viis eluaastat Anete ema Miina Rosina (1843–1908) juures Koemulas. Alles pärast seda kui vanaema haigestus vähki ja suri, hakkas Heinrich elama Ilmametsas, kuhu Villemi ja Anete pere oli lõpuks elama asunud.
(Järgneb)
OTT KURS
