(Algus 25. novembri Vooremaas)
Ida vanemad elasid Jõe talu maade serval männimetsa ääres.
Millegi pärast polnud mu ema rahul oma käekirjaga, vist seepärast, et kirjutas isast aeglasemalt, nii nagu tegi kõiki muidki toimetusi aeglasemalt. Minu arust aga olid tal kenad ümmargused tähed, nii et tema kirja oli isa omast kergem lugeda.
Isa ja ema vanemad käisid keiserliku Venemaa ehk tsaari ajal koolis veelgi vähem, vaid kolm talve. Tsaari ajal mindi kooli kümne-, Eesti aja alguses üheksa- ja hiljem kaheksa-aastaselt. Eks nii mõnigi oleks tahtnud kooliteed jätkata, kuid selleks leidus tollal vähe võimalusi. Neidri Joosepile oli kohalik kooliõpetaja soovitanud panna oma terane poiss Juhanes edasi kooli, et ta saaks õppida kooliõpetajaks. Kuid tervise poolest põduraks jäänud taluperemees olla vastanud, et poiss peab talutööd enda peale võtma.
Johannese ehk Juhanese enese jutu järgi hakanud ta kündma 12aastaselt. Künni- ja kartulivaod tulid tal ka vanemas eas välja hästi sirged, kuid muidu ta eriti hoolikas taluperemees polnud. Segas ka aeg-ajalt esile tulnud viinahimu, eriti laadal käies, mil mitmel korral tuli naasta tühjade taskutega. Ühel sellisel juhul Eesti aja lõpu poole oli ta küsinud minu isalt “laenuks” kümme krooni.
Rahuliku olekuga Neidri Juhanesest võinuks saada päris hea kooliõpetaja, sest lugenud kättesaadaval olnud populaarteaduslikku kirjandust, kooliraamatuid ja ajalehti, oskas ta nende põhjal teistele omakandi meestele mitmedki keerulised maailma asjad selgeks teha.
Johannes Neider oli kolm korda läbi lugenud Piibli ning arvas, et Jeesuse noorusest on seal seepärast vähe kirjutatud, et poiss oli siis Indias fakiiritempe õppimas. Ilukirjandust ta ei lugenud, sest pidas seda tühjaks ajaviitmiseks.
Johannese kahest tütrest pidi tallu jääma vanem ehk Erika, kuigi ta tahtnuks edasi õppida. Erika armastas väga oma isa ja isatalu ning poleks tõenäoliselt kodukanti ka edasiõppimise võimaluse puhul maha jätnud. Erikast neli aastat nooremale Hertale ehk Ärtale võimaldati pärast Ranna 6klassilise kooli lõpetamist minna Tartu kommertsgümnaasiumi, et omandada keskharidus ja elukutse.
Männimets võeti maha
Võõrkeeltes ja joonistamises andekust üles näidanud Herta tahtnuks gümaasiumi cum laude lõpetamise järel edasi minna ülikooli, kuid et tema isa ei kuulunud majandusmeeste hulka, tuli tal sellest mõttest loobuda. Hiljem arvas Ärta, et õppimise kulud saanuks isa tasuda metsa müügist. Kuid Neidri Juhanesest polnud sellise asja ajajat. Kolhoosiaja alguses läks tema uhke männimets kohe alguses sae alla ning võeti täielikult maha.
Edaspidi Tartus, Võrus ja Viljandis elades ja töötades, käis Ärta tihti isakodus, võttes pärast abiellumist kaasa ka oma mehe ning hiljem lapsedki. Tema mehele Vollile maatöö meeldis, linnas kasvanud tädilastele oli maaelu aga vaid meeldivaks vahelduseks; erinevalt minust ja vend Reinust nad mingis töös ei osalenud. Aga eks nad olnud meist ka hulga nooremad.
Kui Neidri Juhanes 72. eluaastal järsku raskelt haigeks jäi, tuli Ärta tema eest hoolitsema. Koos minu emaga aitas ta siis isa terveks ravida. Pärast seda ei võtnud Juhanes enam tilkagi viina, küll aga tõmbas edasi piipu. Suitsumehele lõi jalga gangreen ning see tuli tal 80aastaselt maha võtta. Pärast rasket lõikus võttis Ärta oma isa mõneks ajaks Viljandisse kosuma. Pöördunud sealt koju, ajas Juhanes oma asjad kaht karku kasutades kuidagi ära. Ta suri 83. eluaastal märtsis 1959. Nii nagu teisedki Neidrid, oli ta keskeas muutunud kiilaspäiseks. Oma sirge nina, mida mõnikord kreekapäraseks kutsuti, pärandas ta nooremale tütrele Ärtale.
Neidri Juhanese vanem tütar, minu ema Erika jagas hästi matemaatikat, osates minu kooliajal lahendada 6. klassi ülesandeid, kuigi ise oli lõpetanud vaid neli klassi. Erinevalt oma isast, pidas Erika lugu ilukirjandusest. Ema mehel ja minu isal polnud sellise kirjanduse lugemiseks aega ega tahtmist, küll luges ta ajalehti ning vajadusel mõnda tarberaamatut. Ema ei näinud ma kunagi ajaleht käes, välja arvatud talle meeldinud järjejutud, mis ta kõik läbi luges ning neist ka teistele jutustas.
Omaette ja häälega
Raamatuid sai lugemiseks laenutada Lümati avalikust raamatukogust, mis alustas tegevust juba enne esimest ilmasõda. Nii et kui oli asja Ranna vallamajja, võis läbi astuda ka raamatukogust. Enne seda oli raamatukogu kõrvalmajas, kus hiljem asetses pood. Samuti käis Lümati vallamajja post. Minu isa postkasti number oli kaheksa, emaisa oma aga 14. Mõlemad nad tellisid ja lugesid ajalehti. Neidri Juhanes tegi seda piipu popsutades ja omaette, minu isa mittesuitsetjana aga tavaliselt söögilauas teistele kõva häälega ette lugedes. Ta ei jälginud niivõrd kohalikke, kui just laia maailma sündmusi, sest aeg oli tollal ja hiljemgi väga ärev.
(Järgneb)
OTT KURS
