Algus 25. novembri Vooremaas
Eestis oli läbi viidud tulevikku vaatav omavalitsusüksuste reform, kuid maailm polnud siis enam kaugeltki rahulik. Kolm aastat Hispaanias möllanud sõda, kuhu peaaegu jõudnuks ka mu lell Erich, oli küll vaibunud, kuid kaks Euroopa riiki olid kadunud ning üks seisis kadumise äärel. Ärevad teated jõudsid meieni ka idapiirilt ja selle tagant, kus inimesi võeti massiliselt kinni ja hukati, sealhulgas ka mu isapoolseid sugulasi. Nad olid rännanud 20. sajandi alguses Oudova maile, kus nende rajatud talud jõudsid päris heale järjele. Sugulased olid kutsunud sinna ka mu isaisa. Villem ja ta naine Anete käisidki maad kuulamas, kuid neile, eriti Anetele, Venemaa elu ei meeldinud ning nad leppisid oma popsikohaga, mille napile sissetulekule oli Villemil võimalus teenida lisa väljaspool kodu töötades. Enamasti tegutses ta meiereides ja viljakuivateis.
Sügisel 1939 tulid meie maale võõrväed, kelles mu ema oli kohe näinud iseseisvuse äravõtjat, kuid isa, kes oli parajasti aida otsa suurt puukuuri ehitamas, lootnud optimistina lepingus ettenähtud mittevahelesegamisest kinnipidamist. Nagu teada, lahkusid sellal Umsiedlungi korras saksa ehk ühe kohaliku keele kandjad, kes olid meie rahvastikus omaette rühmana esindatud rohkem kui 700 aastat ning kelle kaudu olime ühenduses muu Euroopaga.
Eesti oli esimesel iseseisvusajal veel kindlalt maarahvaga riik, sest 1922. aastal elas valdades 71,5 protsenti ning 1934. aastal 68,2 protsenti kogurahvastikust. Tuleb aga silmas pidada sedagi, et linnarahvastiku juurde arvestatud alevite (enne haldusreformi) ja väikelinnade elanikud olid veel tihedalt seotud põllumajandusega.
Ka mu esivanemate elu oli seotud maaga. Nad elasid Kodavere kihelkonna aladel, erandiks oli vaid Tõrma Koemula (Torma Koimula) külas 1874. aastal sündinud Anete (Annette) Rosin, kellega temast seitse aastat vanem Villem Kurs tutvus Torma võitööstuses töötades ning abiellus 1899. aastal. Tihedate heledamate juustega Villem oli Anetega peaaegu sama kasvu, sest Rosinad kuulusid pikakasvuliste hulka. Üks neist olnud umbes kahemeetrine. Alla 170 sentimeetrine Villem rääkinud pärast abiellumist, et pojad peavad temast pikemaks kasvama. Nii juhtuski: Villemi viis poega olid umbes 175 sentimeetri pikkused, välja arvatud viimane ehk kuues, kes jäi vendadest lühemaks, kuigi kasvas isast pisut pikemaks.
Muidu toimus põhjasõja ajal tühjenenud ja pärast seda uuesti asustatud Kodavere kihelkonna inimeste elus ja töös tollal vähe muutusi. 19. sajandil mõisaorjusest vabanenult elati põlvest põlve enamvähem samasuguses maaharimise ja karjakasvatamise rütmis. Kõige rohkem tööd oli kevadest sügiseni, mil tuli harida põldu, kasvatada talve üleelamiseks vilja ja kartulit ning teha loomadele heina. Viljakoristus ja heinaniitmine toimus käsitsi, küll mitte enam sirbi, vaid vikatiga, ning see nõudis palju aega ja tööjõudu. Alles eelmise isesisvusaja teisel poolel tulid tasapisi kasutusele hobuste järel veetavad niidumasinad. Nii ostsid mu isa ja Neidri Juhanes 1938. aastal kahe peale niidumasina Deering. Vabamat talvist aega kasutasid mehed tegevuseks kas metsalõikusel või kodus kruupingi juures.
Villem ja ta pojad meisterdasid talvel regesid ja vankreid ning käisid neid kevadel müümas Talnama (Tallinnamaa) ehk Põhja-Eesti mõisades kuni Äntu ja Järva-Jaanini välja, Eesti aja alguses aga taludes, sest mõisaid ju enam polnud. Et tsaari ajal igal mõisnikul polnudki raha, saadi mitme käest vahetuseks vilja. Villem oskas pisut saksa keelt ning tundis kingsepatööd sedavõrd, et pani oma saabastele ise alla pooltallad ja kontsaplekid. Naised ketrasid talvisel ajal lõnga ja kudusid omavillast kangast, millest tehti rõivaid. Ilmametsas oli pikka aega, pärast Märdi naise Mari surma, küll ainuseks naisterahvaks pereema Anete.
Kuid eelmise Eesti aja teisel poolel hakati juba ostma ülikonna- ja muud riiet maakonnalinna Tartu poodidest. Talus üles kasvanud ema meenutas hiljem, et ta oli tüdrukupõlves imestanud, kui hästi ja maitsekalt Ilmapoisid riides käisid. Et poisid teenisid käsitööga raha, olid neil seljas poest ostetud riidest õmmeldud ülikonnad ning ees lipsud. Neid lipse kasutasin hiljem minagi. Nii et sellised popsid ja väikemaaomanikud ei elanud kehvemini kui päristalurahvas, mõnes mõttes ehk isegi paremini.
Juba maast-madalast töötegemisega harjunud Ilmapoisid ei jäänud hätta ühegi ettevõetud tegevusega. Minu isa polnud eriti suur jutumees, kuid sain temalt teada, et karja läks ta kuueaastaselt Sorga tallu, kus hilisemail aastail töötas veel sulasenagi. Ta ei öelnud seda kurtes, vaid isegi teatud uhkustundega. Veel on ta lausunud, et ükskõik kus ka töötas, oli ta hommikuti ikka õigel ajal platsis, ka siis, kui poissmehepõlves kusagilt peolt oli tagasi jõudnud hilja öösel või koguni vastu hommikut.
Nii nagu teisedki temaealised tolles kõrvalises maanurgas, käis isa koolis vaid neli talve. Koolimaja oli tollal Raatvere külas. Isa kirjutas hoogsalt ning ema arvates oli tal ilus käekiri. Ema oli isast umbes kuus aastat noorem ning tema kooliskäimine toimus juba Eesti ajal, kuid kestis kah vaid neli talve. Rüütli küla lastele oli tollal lähim koolimaja Assikveres ning seepärast käis seal emagi, koos endast kaks aastat vanema popsitüdruku Kivi Iidaga, kes pärast abiellumist koduväiks tulnud Aleksander Hallikaga (1911–1999) hakkas kandma nime Ida Hallik (1907–1988).
OTT KURS
