Algus 25. novembri Vooremaas
Eesti aja alguses oli sigurit viidud ka Soome. Villem käis kalal ning meelsasti ka seenel ja marjul. Ta olnud hea laskja, kuid jahipüssi tal polnud. Kui Eesti aja algul Orava metsavaht Jaan Sommer (hiljem Soomre, 1885-1956) võttis metsavahitalule vaid kuus hektarit, põhiliselt põllumaaks sobivat maad, eraldati riigimaa ülejäänud osast, vist pärast mitut taotlust, Ilma talule nelja hektari suurune tükk.
Pärast seda oli Ilmametsas võimalik pidada aastaringselt hobust, kahte lehma ja lambaid. Loomi karjatati riigimetsas, mis tollal oli veel päris noor. Kasvatati teravilja, kartulit ja köögivilja, kuid jätkati ka loodusandide kasutamist. Villemi pojad sõid paremini kui tavalised talulapsed. Et talvel peeti lugu vitamiinirikkast toorest kapsast ja porgandist, olid poisid terved ja tugevad.
Nii et isa poolt kuulun ma popside ehk vabadike, ema poolt aga taluomanike hulka. Kui ema isa või isaema peale vihaseks sai, nimetas ta neid lollideks popsideks. Eks sellise suhtumise oli ta kodunt kaasa saanud. Kord ütles ta seda ise, et Tõnul oli kombeks teistest inimestest halvasti rääkida. Ilmametsas sellist kommet polnud. Mind aga õpetas: ära ütle teistele inimestele halvasti, pärast on endal halb. Enda halvasti ütlemised arvas ta olevat pärinud isaemalt, kes prahvatanud ka kõik mõtted ja tekkinud arusaamised kiiresti välja. Lapsepõlves mõtlesin sageli ega saanud aru sellest, kuidas ema on ühelt poolt südamlik ja kaastundlik, samas aga sähvab teist inimest halbade sõnadega. Emaisa Neidri Juhanes oli aga tasakaalukas ning teistele inimestele kunagi halvasti ei öelnud.
Rüütli külas kuulus 1922. aastal 52 elamust vabadikele 23, Lümati külas olid need suhted vastavalt 39 ja 19. Nii et vabadike osatähtsus oli küllalki suur. Kui võtta arvesse seda, et vabadike pered olid tavaliselt taluperedest suuremad, siis oli vabadike osatähtsus elanikkonnas veelgi suurem. Et vabadike valduses oli vähe maad, kasutasid olukorra ära bolševikud ja õhutasid pöördelistel aegadel neid taluomanike vastu üles. Ranna vallas bolševikel aga selles erilist edu polnud ei 1917. ega 1940. aastal.
Mis puutub Ilmametsa krundi (maavalduse) saatusse, siis ükski mu isapoolse vanaisa Villemi kuuest pojast ei vormistanud riigimaast eraldatud popsikohta ametlikult enda nimele. Nii jäigi see maavaldus kaardile nimetuse “Villem Kursi pärijad” all.
Ranna valla maad pole eriti viljakad, nii et nad sobivad pigem heina- ja karjamaaks, kui põllumaaks. Mis puutub talumaade päriseksostmisse, siis Ranna vallas osteti esialgu (1870) välja vaid kolm talu. Edasi tegevus elavnes: 1872. aastal osteti 12, 1873. aastal 16 ja 1885. aastal samuti 16 talu. Viimased talud rajati 1889. aastal. Nii nagu mujalgi Eestis, ostsid lähisugulased, tavaliselt vennad, talu ühiselt. Alles hiljem hakati neid pärijate vahel jagama. Jagati ka põllumaadest eraldi ja kaugemal asunud heinamaad, nii et rohkemate pärijate puhul jäid heinamaasiilud lõpuks väga kitsasteks. Lapsepõlves oli mul neid siile võimalik omavahel võrrelda.
Arenesid haridusolud, kuid Eesti aja alguses leidus Ranna vallas veel kirjaoskamatuid inimesi, eriti meesterahvaste hulgas. Ka kooliharidusest ilmajäänud mehi oli rohkem kui naisi, sest nii nagu mõnes muuski vallas, ei tahtnud poisid juba tollal eriti koolis käia ning nad vabanesid “kooliorjusest” mitte kooli lõpetamise, vaid koolikohustuse vanuspiiri ületamise teel. 1938. aastal läbi viidud ümberkujundamise järgi pidid kõik vallad olema maa-alaliselt terviklikud ning vähemalt 2000 elanikuga juhul, kui seda lubasid loodusolud. Nii kuuluski väike ja majanduslikult nõrk Ranna vald jagamisele Kasepää ja Pala valla vahel.
Kui mind 1939. aasta varakevadel veel viimase reeteega Tartu sünnitusmajast umbes 60 kilomeetri kaugusele isakoju toodi, olid Ranna vallal viimased päevad. Vallamajani Lümati külas oli meilt heinamaateid pidi kaks ja pool kilomeetrit vankri- või reesõitu. Lühikese vahemaa tõttu käidi seal aga enamasti jala, või siis jalgrattaga. Alates 1. aprillist osutusime Pala valla elanikeks.
Mind ristiti 28. mail 1939. Tädi Ärta oli ristiema ja lell Heinrich ristiisa. Kirikuõpetaja oli siis Johannes Walter (1902-1945). Ott Valdeko Kursi sünnitunnistus anti haiglatõendi alusel välja juba Pala vallas. Teise eesnime kaotasin juba esimese Vene hõivangu ajal, sest Venemaa seaduste järgi pidi igal inimesel olema фамилия имя отчество, lühendatult фио, ehk perekonna-, ees- ja isanimi. Eesnimesid võis olla aga vaid üks. Sidekriipsuga eesnime loeti üheks nimeks. Nii et teadnuksid seda mu vanemad, pannuksid nad eesnimede vahele sidekriipsu. Nii ma siis kaotasingi ema pandud rahvusromantilise eesnime. Alles jäi esimene, mille isa oli leidnud kalendrisabast. Uue vallamajani oli otsejoones poole rohkem maad ning ega sinna õiget teed viinudki. Isa käis seal jalgrattaga, mida tuli aga vahepeal käekõrval ajada.
(Järgneb)
OTT KURS
