(Algus 2017. a 25. novembri Vooremaas)
Veskimetsa talude kohal oli oja juba võrdlemisi lai ja sügav, niisiis pisut jõe moodi. Kogu ümbruskond oli jaotatud nelja küla heinamaade vahel.
Ilmametsa hoonestus ei jälginud täpselt taevakaari, vaid just pinnamoodi. Varasemal ajal ei ehitatud kõrgeid vundamente; palkhooned laoti üles maakividest madalale alusele. Keldrid polnud kaevatud maja alla, vaid need olid eraldi ehitised kusagil maja lähedal. Maja jaoks valiti võimalikult tasane maapind. Selliseks kohaks oli Ilmametsas enam-vähem kirdest edelasse kulgenud liivane seljandik. Ilma Märt oli püstitanud sinna, kahe peremehega Kati heinamaa otsale 22,9 meetri pikkuse ja 6,75 meetri laiuse ehitise, mille keskmise osa moodustas viljapeksuks mõeldud rehealune ja selle kõrval viljavihkude kuivatamiseks rehetuba. Rehetoast edasi oli maja otsas pererahva eluruum. Hoone teises otsas oli hobusetall, mis suleti ööseks rehetoa nurga kaudu uksele peale tõmmatud laia raudlatiga (täpsemalt on seda kirjeldatud tagapool). Hiljem oli Villemi poeg Heinrich ehitanud talli otsa veel lamedakatuselise sealauda, mille lõunapoolsel küljel oli väljakäik ehk kemmerg. Edasi tuli vana laut, mis oli ehitatud Rente heinamaa otsale.
Ilmametsa rehealune oli minu lapsepõlves vaid põllutööriistade ja hobusõidukite panipaik, sest Eesti ajal hakati vilja peksma juba külast külla traktori jõul ringi liikunud masinaga. Hakkides kuivanud viljavihud viidi hobukoormas kas Rüütli või Lümati küla masinaplatsile, kust pärast masindamist toodi tagasi terad, põhk ning ka aganad. Teradest jahvatati mõnes lähemas veskis (Kiislimaal, Kosel) jahu, põhk läks loomadele allapanuks, aganaid pandi sea söögi sisse.
Vilja allalaskmisel, st vihkude peksumasinasse söötmisel kujunesid mu emal oskused, mida kasutati veel kolhoosiajalgi. Kui muudes töödes oli ema kaunis aeglane, siis selles näitas ta üles suurt osavust. Tal tuli seista üleval peksumasina otsas, võtta vastu sinna koormast hangutud viljavihud ning siis kolusse ehk trumlisse sööta. Enne seda tuli aga kiiresti läbi lõigata vihu viljakõrtest keerutatud side ning vihk ise lahti harutada. Isa oli teinud niidumasina teravaks ihutud lõiketerale käepideme ning saanud niiviisi hõlpsasti käsiteldava terariista, mida ema vihusidemete lahtilõikamisel kasutaski. Kolusse tuli lahti harutatud viljavihk sööta ühtlaselt, et ei tekiks ummistust.
Võis ümber minna
Paremate teeolude puhul kasutati viljavihkude ja heina veol vankrile kinnitatud kõrgendust ehk korvi, kuhu oli hea sisse hanguda. Kuid Ilmametsa vesistel maadel liikumisel võis sellise kõrgendusega vanker kergesti ümber minna, hobust ohjadega juhtinud inimene korvi alla jääda ja viga saada. Seepärast oli meil vilja või heinte veoks kinnitatud vankrile vaid laudadest laiem alus, millele sai üles laduda koorma. Ühtlase koorma tegemine oli omaette kunst ja seda ema oskas. Tema tehtud koormad said igati korrapärased. Ema sellekohaseid oskusi kasutati hiljem kolhoosis ka heinakuhjade tegemisel.
Nii oli Ilmametsa rehealune muutunud vaid varjualuseks, mille põhja poole avanenud väravad olid laudadega kõvasti kinni löödud. Rehealuse lõunapoolse värava sulgemiseks pandi õhtul mõlema väravapiida sälkudesse seestpoolt ristpuu, mille külge löödud raudobadustesse pisteti mõlema värava küljes olnud raudhaagid.
Rehetoa otsast tükk maad lääne suunas oli seljandikul maani ulatuva viilkatuse, tabalukuga välisukse ja vahelaega kartulikoop (käändub: koop, kooba, koopa), kuhu vahelae luugi avamisel sai alla laskuda redeliga. Koobaukse kohale oli palgi sisse lõigatud aastaarv 1880. Kooba taga kasvas undiõõnap ehk metsik õunapuu hästi hapude õuntega, mille kuivatatud liistudest sai talvel õunasuppi keeta. Kooba eest käis mööda Piibumetsast Oravani kulgenud heinamaatee. Suvel liiguti nii seda kui ka teisi heinamaateid pidi vankriga, talvel aga ree või saaniga. Tee kulges mööda seljandikku metsa suunas ning lõikus siis mõnekümne meetri järel samasuguse Orava-Veskimetsa teega. Seda teed mööda pääses suvel vankriga Lümati-Assikvere „suurteele”.
Tallas raja sisse
Orava poole minnes tuli kohe ületada kraavisild. Sellest paremat kätt varem riigimetsa suunas kulgenud karjateest oli üksikute lattidest ja vitstest tarajuppide näol jälgi veel minu lapsepõlveski. Ojasilda, mida mööda kari metsa läks ja sealt tagasi tuli, siis enam polnud. Selle asemel oli oja ületamiseks kaks palki, millest algas looklev rada, mille ema oli oma isakodu sagedasel külastamisel sisse tallanud. Mets oli suureks kasvanud ja seal enam loomi ei saanud karjatada. Vanast karjateest mõni meeter Orava poole oli meie heinaküün, mille kohal tegi oja meie suunas eriti suure looke.
(Järgneb)
OTT KURS
