Ülejäänud ligikaudu 11 tuhat last on mõneti hallis tsoonis ? puudub ammendav ülevaade, kui paljud neist aiakohta ei vaja ega tahagi, sest pered saavad ise hakkama, kui paljudele peredele ei sobi olemasolevad võimalused (nt kauguse, jäiga töögraafiku, lapse tervise tõttu) ja kui paljud on lihtsalt lootusetult käega löönud või ei teagi oma seadusjärgset õigust lapsele hoiukoht saada.
Häda pole uus, kuid järsult teravnenud. Sündimus kasvab, sealjuures keskmisest mõnevõrra rohkem just parema tööalase kvalifikatsiooniga naiste seas. Tööjõupuuduse süvenedes oodatakse noori lapsevanemaid tööle tagasi, mis on pere elujärjele mõeldes mõistagi ka nende endi huvides. Lisaks vanade lasteaiahoonete äraväsimisele ja sellele, et paljud neist on madala sündimuse aegadel muu kasutuse leidnud, ei ole märgatud kiiresti tekkivaile uutele elamupiirkondadele suuremate tõmbekeskuste ümbruses elukondlikku infrastruktuuri kaasa planeerida. Nii et mis imet, kui käremeelsemad emmed on algatamas kohtuasju omavalitsuste vastu, kes ei täida oma kohustust võimaldada igale soovijale koht koolieelses lasteasutuses.
Tuhandete perede elulisi vajadusi ja südamesoove ei saa olematuks kujutleda, pere- ja tööelu ühildamine on aja nõue. Uuringute järgi sooviksid Eesti inimesed, nii naised kui mehed, endale rohkem lapsi kui Euroopa riikides keskmiselt. See soov on meie erakordne ressurss rahvastiku jätkuva kahanemise all kannatavas Euroopas, kus hämmastavalt paljud eelistavad veendunult lastetut üksielamist. Eestlased nimetavad oma eluterve soovi elluviimist takistavatest teguritest esimeste seas hoiuvõimaluste ja muude tugiteenuste puudulikkust.
Vaja on head tahet, tulevikku suunatud mõtlemist prioriteetide valikul ja mõnd suhteliselt kiiret otsustamist.
Kas klaas on pooltühi või pooltäis? 52% omavalitsustest ei näi lastehoiu korraldamisega probleeme olevat. Ehk saaksid teised neilt midagi õppida? Radikaalsemad perede huvide kaitsjad nõuavad, et riik võtaks kõik lasteaedadesse puutuva omavalitsuste käest üle, sest need niikuinii ei suutvat ega tahtvat midagi ära teha. Riik aga võtab lastehoiu ja alushariduse kulude kandmisest osa praegugi ? vastava fondi kaudu, mis arvestab omavalitsusüksuste laste arvu ja nendega seonduvaid tegevuskulusid. Kas tuleks neid eraldisi muuta nii, et neid ei saaks kasutada muude aukude paikamiseks?
Üks asi, kus oleks tõesti otstarbekas riigil lisaressursiga appi tulla, on lasteaiahoonete renoveerimine ja uute ehitamine seal, kus kohtade tagamise nõude täitmine käib omavalitsusele selgelt üle jõu just ruumide puudumise või armetuse tõttu. Reformierakond on põhimõtteliselt ära otsustanud luua järgmisel valitsusperioodil sel eesmärgil riigi investeeringute programm, esialgses arvestuses 400 miljonit krooni aasta kohta. Mõistagi tuleb reeglid, omaosaluse määr ja kõik haldamisse puutuv korralikult paika panna. See puudutab ka omavalitsuse poolset sündimuse prognoosi ja perede reaalse huvitatuse väljaselgitamist.
Kõige suurem puudus on sõimekohtadest. Vanemahüvitise makseperioodi pikendamine võtaks siin pinget pisut maha ja oleks kindlasti ka parem ema ja lapse suhtele. Optimaalseks praeguste olude ja valdavate ootuste juures peaksin pooltteist aastat, milleni tulebki järgmise sammuga jõuda. Siiski jääb sõimekohtade defitsiit silmnähtavaks. Siin tuleb peredele ja omavalitsustele appi paindlike nn. alternatiivsete hoiuvõimaluste juurutamine (lepingulised lapsehoidjad kodus, perepäevahoid, mängutoad) lapsehoiu kui sotsiaalteenuse õiguslikus raamistuses.
Kui lapsevanem valib selle võimaluse ? kas siis koha puudumisel munitsipaallasteasutuses või sellepärast, et ta hindab paindlikuma ajakasutuse võimalust, väiksemat hoiurühma või kodust keskkonda lapse jaoks paremana ? , siis on loomulik, et omavalitsus aitab tal kanda sellega seotud kulusid.
Muidugi käib see ka suuremate laste kohta, kes ei saa sobivat kohta omavalitsuse käest. Esmapilgul näib see ehk nagu mingi trahv omavalitsusele. Tegelikult aitab see inimlikumalt korraldada perede ja omavalitsuse suhteid elutähtsates asjades ja mõistlikumalt kasutada eelarvevõimalusi.
Paul-Eerik Rummo,
rahvastikuminister,
Reformierakond
